Alanud on uus kirikuaasta ja kätte on jõudnud advendiaeg. Nii nagu iga uue teekonna lävel seistes tuleb nüüdki meil hetkeks peatuda, et hinnata olnut. Vaevalt, et keegi oleks osanud ette näha või oodata kõike seda, mis lõppenud aega jääb, või millega tuleb meil lähiajalgi veel silmitsi seista. Ja teisalt sunnivad elu muutlikkus ja haprus meid aina enam ja enam nii tänases kui ka homses päevas otsima meelerahu ja turvatunnet. Kust otsime või loodame neid leida?
Laulik paneb oma lootuse Issanda peale, ta palub iseenda, viimselt meie kõigi eest: “Oota Issandat ja hoia kinni tema teest, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa.” Psalm 37:34. Ootamise mõte on advendiajale iseloomulik. Selleks, et saabuvatel pühadel saaksid meie ootused täituda, tuleb meilgi midagi teha. Meile antud aeg on üürike ja on kurb kui sellesse mahub vaid kõige välise valmis sättimine. Kuidas on lood meie hingega, on meie eluteel ehk midagi, mis taksitab meil jõudmast jõulusõime juurde?
Tee Jeesuse juurde pole kunagi lai olnud. See on ahtake ning sellelt on lihtne kõrvale eksida. Issand on aga helde ja armuline. Armastava Issandana ootab Ta iga kadunud poega ja tütart tagasi enese juurde. Veel antakse meile aega, et pööraksime oma palge Tema poole ja paluksime: “Issand, ole mulle, patusele inimesele armuline.” Vaadakem ja vaagigem alanud ootusajal läbi oma senine elu, parandagem oma meelt asjus, milles oleme eksinud Issanda ja oma ligimese ees. See on oluline ja vajalik, et hoiaksime kinni Tema juhatatud eluteest.
Meie teekond Issandaga ei lõppe Tema sünnipühal seal sõime juures. Jõulusõime juurest juhatatakse meid edasi Jeesuse elu ja Tema õpetuse juurde, Tema kannatusteele, ülestõusmise ja taevaminemise ime juurde. Meile antud armuaeg pole ju usu kaotamise aeg, vaid selle taasleidmise, meele- ja südameuuendamise aeg. Õnnistatud ootusaega meile kõigile!
Koguudse abiõpetaja Kaisa Kirikal