Ajast igavikku on lahkunud koguduse haldusjuht Sven Torpel (25.01.1969 – 23.04.2022)
Sven Torpel kuulus Kaarli koguduse tuumikkoosseisu Eesti iseseisvuse taastamise aastatest alates. Leeris käis ta 1987. aastal ja õppis seal hoolega katekismust ja usutunnistust pähe. Selle järel liitus õpetaja Einar Soone kutsel väikse grupiga, kes korraldas loenguõhtuid ja tegi kirikus üheskoos tööd. Esimese suurema tööna usaldas Rein Vrager talle kirikuruumi vanade elektrijuhtmete väljavahetamise. Svenile oli oluline ilus, puhas ja korralik tulemus ning ta ootas seda ka teistelt.
Siis tuli minna nõukogude armeesse ja aega teenis ta Vaikse ookeani kaldal Vladivostoki lähedal õhutõrje väeosas. Sveni vanaema palus eestpalveid, et noorel mehel kaugel võõrsil ei juhtuks midagi halba, et ta oleks hoitud ja jõuaks õnnelikuna tagasi koju. Palvetel oli jõud. Sven tuli 1989. aastal tagasi ja tema järgnevad eluaastad möödusid oma armsa pere ja sõprade keskel ning olid tihedalt seotud ka Kaarli koguduse elu ja tegevusega.
Sõjaväest tulles jätkas Sven kirikus pooleliolevate töödega. Järgnesid koguduse nõukogu ja juhatuse valimised ja temast sai neljaks aastaks juhatuse sekretär. 1993. aastast astus ta juhatuse esimehe Vootele Hanseni ettepanekul ametisse koguduse asjadevalitsejana (hiljem haldusjuht) ja jäi sellesse ametisse oma surmani.
Eesti iseseisvuse taastamise järel toimunud muudatused ühiskonnas võimaldasid kogudusel senisest avaramalt tegutseda. Aeg oli põnev ja väljakutseid esitav, majandama pidi ka vähesega. Sveni ülesandeks oli uute võimaluste rakendamine koguduse majanduse ja asjaajamise valdkonnas. Töömaht kasvas lausa päevadega: kirikuhoone vajas remonti, kogudusele tagastatud endine maja nõudis heaperemehelikku haldamist. Ruumipuuduse tõttu oli mitmete tegevusvaldkondade töö pingeline. Lahenduse otsimisel loodeti ikka Sveni peale.
Sven oli koguduse arengukavade seadmisel realist, kes utoopilisteks kalduvate plaanide kohta tavatses kasutada väljendit: „See ei ole usu küsimus“.
Kuid ta oskas mõelda ka suurelt ja oli ettevõtlik. Meenub seik 1990ndate algusest, kui koos Lauri Soonega õnnestus kiriku orelirõdult leidliku lahendusega ära tuua kabinet-tiibklaver.
Aastatega on Sveni aruka ja oskusliku haldamise tulemusena suudetud teostada mahukad remondid kirikuhoones ja koguduse majas. Heas ning mõistvas koostöös juhatusega on Sven professionaalselt hinnanud olemasolevaid võimalusi ja leidnud parimad lahendused. Tulemuslike tööde nimekiri saaks siinkohal väga pikk.
Töödes-tegemistes oli Svenile omane, et ta ei tükkinud esile, vaid oli taustal otsekui hoidja rollis. Temaga oli turvaline ja kindel. Ta lahendas ja korraldas, oli rahulik, heatahtlik ja usaldusväärne, abivalmis ning tasakaalukas, kes tähelepaneliku kuulajana olulist märkas.
Mitte vähetähtsam oli kaastöötajate omavaheline suhtlus, millest sõltus nii koguduseliikmete teenimine kui ka koguduse kuvand. Sven oli vaimuliku tegevuse juures üheks oluliseks abijõuks. Ehkki tagasihoidlik isik, oli Sven seejuures väga vajalik ja arukas meeskonna lüli, aitas kaasa koguduse sakraalsele jumalateenistuslikule elule ja kasvamisele.
Koguduse teenijate suvised reisid väikesaartele ja laidudele, või talvised jõuluaja koosviibimised, olid toredaks kosutavaks puhkuseks, aga ka omavaheliseks vabaks suhtlemiseks. Ilma Sveni aktiivse, heatahtliku, sõbraliku ja rõõmsa osavõtu ja korraldamiseta ei toimunud ühtegi koguduslikku ettevõtmist, millest kasvas välja pühendunud, asjatundlik, üksteist arvestav ja toetav kollektiiv, kes väga selgelt mõistis kiriku olemust ja kristlikke väärtusi.
Temast sai kirglik hobikokk, ta teadis toiduvalmistamisest nii ühte kui teist ja oskas sellest kõigest lugu pidada. Ahi, pliit ja toidu ettevalmistamise laud ning -riistad olid tal igapäevases kasutuses.
Kolleegidele valmistas ta rõõmu armsa Muhu maakodu metsast korjatud seente ja rannakalurite värskete kaladega. Ka sel kevadel, lindude rände ajal ja naabertalu „punkarlehmadega“ tärkava õuemuru pärast mehiselt võideldes ootas ta aega, mil Muhumaal nurmenukud õide puhkevad. Need õied jäidki korjamata…
Kolmekümne viie aasta jooksul said mitmetest töökaaslastest omi rõõme ja muresid jagavad sõbrad. Ja oma sõpru ta hoidis. Sünnipäevadel ei unustanud ta omale olulisi inimesi õnnitlemast, ka neid kellega enam igapäevaselt ei suhelnud.
Pere oli Svenile väga tähtis ja oma poja Markuse ja tütre Kristini üle oli ta uhke. Elasime ühiselt kaasa nende kordaminekutele.
Ja ei saa ega tohigi unustada Sveni – hingelt õrna – huumorimeelt, see oli täpne ja terav.
Jumal kutsus oma rahusse ustava teenija, kelle üle jäävad valvama head inglid ja kelle eest saame paluda: „Igavene rahu anna talle, Issand, ja valgus lõpmata paistku talle!“
Tänu sulle, armas Sven, et olid koos meiega!
Soovime leinavale abikaasale Ivikale ja lastele Markusele, Kristinile, ema Marele ja kõikidele tema armsatele Jumala rahu ja õnnistust!
Sven Torpeli ärasaatmine toimub 29. aprillil kell 12 Tallinna Kaarli kirikus.
Pärgi ja lilli palume mitte tuua. Võimalus annetada nimelise Kaarli kiriku orelivile heaks,
mille helin kirikus jääb teda alatiseks meenutama.
Annetuse nimelise orelivile heaks saab teha matusetalitusel kirikus või pangaülekandega:
EELK Tallinna Toompea Kaarli kogudus
EE452200221057033689
Märksõna „Orelivile Sveni mälestuseks“