Vaid mõned päevad tagasi lõppesid Viljandis EELK kirikupäevad ja vaimulik laulupidu „Rõõm üle maa”. Rõõmu oli sellel peol tõesti palju! Paljud toreddd üritused ja ettevõtmised, palvused ja jumalateenistused, suurejooneline laulupeo kontsert, kus kõlasid koos nii vanad tuttavad, aga ka uued just selleks peoks kirjutatud vaimulikud laulud. Oli palju toredaid kohtumisi ja jutuajamisi, rõõmu kokkutulemisest ja koosolemisest, sest inimestena on meil üksteist vaja. Meil on vaja näha ja tunda, et me ei ole üksi, et on veel neid, kelle jaoks on olulised samad asjad, samad väärtused.
Samamoodi koguneme ju ka igal pühapäeval oma kodukirikus jumalateenistusele. Tuleme kokku selleks, et koos laulda, koos kuulata Jumala Sõna, koos palvetada, koos saada osa armulaua sakramendist, koos kasvada. Meie ühine jumalateenistus Jumalat ei muuda, kuid selles koos olemises ja koos teenimises muutume meie.
Algava kuu juhtsalm räägib meile Jumala poolt inimesele antud ülesandest olla loodu hoidjaks. Oma nägemuse sellisest heaperemehelikust suhtumisest Jumala loodusse sõnastab teoloog Albert Schweitzer raamatus “Aukartus elu ees”. Raamatus kirjutab ta nii inimese suhtest loodusega kui ka inimeste omavahelistest headest suhtest. Inimese elu tähtsaima ülesande suhtes teiste inimestega sõnastab ta järgmiselt: Et igaüks meist oleks inimesena kuidagi ja milleski teiste inimeste päralt ja siis julgustab meid: Tehke silmad lahti ja vaadake, kus mõni inimene natuke aega, natuke sõbralikkust, natuke osavõtlikkust, natuke seltskonda, natuke teise inimese abi vajab. Oma mõtiskluse võtab ta kokku: Headus, mille üks inimene maailmale loovutab, mõjutab teiste südameid ja mõtteid.
Ja siis ongi – rõõm üle maa!
Diakon Meelis Holsting