„Küll sa oled ikka ingel, mida ma sinuta teeksin!?“ Sarnast lauset võib inimestevahelises suhtluses sageli kuulda, ometi ei mõtle me seda öeldes tõenäoliselt, et keegi üleloomulik oleks otseselt taevast meie juurde laskunud. Pigem kannab see endas suurt tänu mingis ootamatus või sel hetkel keerulisena tunduvas olukorras osutatud abi või lihtsalt inimliku soojuse ja vastutulelikkuse eest. Või siis väljendame end nii, sest mõtleme inglitest kui ebamaistest abilistest, kes aitavad meid viisil, mida me mõistusega seletada ei oska?
Piiblis, nii Vanas kui Uues Testamendis on inglitest palju juttu: nad on Jumala saadikud, kes vahendavad inimestele Tema sõnumeid, aitavad ja julgustavad erinevates olukordades. Inglite tegevusele mõeldes meenub ehk esmalt Jeesuse sünni lugu, milles ingel väga olulist rolli mängis, nimelt oli ta maailma saabuva ja kogu rahvale osaks saava rõõmu kuulutaja. Mõistes, et säärane üleloomulikuga kokkupuude võib inimesi ehmatada, alustas oma kõnet sageli sõnadega: „Ärge kartke…“
Käesolev kuu kannab rahvakalendris mihklikuu nime, sest 29. septembril tähistame Mihklipäeva ehk peaingel Miikaeli nimepäeva. See päev jääb sügisese pööripäeva lähedale ja nii oli meie vanarahval tavaks mitmeid suve lõpu ja sügise algusega seotud tegevusi, mis puudutasid põllutöid ja karjapidamist. Me oleme tolleagsest eluviisist paljuski võõrdunud, kuid inglitesse uskumine tundub tänapäeval järjest enam populaarsust koguvat. Kuid ärgem seejuures unustagem, et nemad on kõigest abilised, saadikud, kes vahendavad Kõigekõrgemat, kes saab käsu anda meid toetada, kinnitada ja vabastada. Ja ärgem kartkem ka ise jätkuvalt oma kaaslastele head teha, nende muret märgata ja neile toetavaks abiliseks olla, nagu apostel Paulus meid julgustab (Gl 6:2): „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.”
Diakon Saima Sellak-Martinson