Alanud kuu juhtsalmisõnad kannavad eneses sügavat tõde. Issand surmab ja teeb elavaks, Tema viib alla hauda ja toob jälle üles. Meenuvad teisal öeldud Issanda sõnad: „Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilm 1:17–18).
Seisame kirikuaasta suurpühade lävel. Ees ootab palmipuudepüha, millega algab Kristuse kui Aukuninga alandustee. See tuletab meile meelde, kui habras võib olla meie usk ja pühendumus katsumuste sees. Selle päeva evangeeliumis on lugeda, kuidas rahvas tervitas Jeruusalemma saabuvat
Jeesust kui kuningat, laotades Tema teele palmioksi ja oma rõivaid. Kuid sama rahvahulk, kes hüüdis „Hoosanna Taaveti Pojale!“, pöördus varsti Tema vastu, sest Jeesus ei olnud selline kuningas nagu nad olid oodanud. Nende jah-sõna muutus kiiresti eituseks.
Palmipuudepühaga algab Kristuse kiriku teekond Suures Nädalas, mil elame kaasa Jeesuse viimasele eluetapile. Ta on teel ristile, et ohverdada iseennast meie eest ja meid lepitada Jumalaga. Ketsemani aias palvetab Jeesus: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina!“ (Mt 26:39). Need sõnad peegeldavad Tema täielikku allumist Isa tahtele.
Ka meie kutsumus on usaldada Jumalat ja paluda: „Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma, Issand!“ Kui usaldame Jumalat kogu oma südamest, annab Tema meile rahu ja kindluse ka siis, kui meie mõistus vastuseid ei leia. Ometi kipume sageli käima oma rada, oodates, et Jumal vastaks meie soovidele ja tahtmistele. Kuid paastuaja teekond viib meid Jumala jah-sõna juurde, mille täitumine saab selgeks ülestõusmis-pühal. Kristuses on Jumal andnud maailmale oma lõpliku „jah“, surres meie eest ja tõustes surnuist, et kinkida meile uus elu.
Jeesus ütleb Mäejutluses: „Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle, see on kurjast.“ (Mt 5:37) See on oluline meeldetuletus, et meie sõnad ja teod peavad olema kindlad ja siirad. Meie elu koosneb valikutest, mis määravad meie suhted nii kaasinimeste kui Jumalaga. Jumalale öeldud jah-sõna pole pelgalt hetkeotsus, vaid elukestev pühendumus. Ristimises, leeritõotuses ja abielus oleme palunud edasiseks eluteeks Jumala õnnistust ja juhtimist. Need pole lihtsalt sõnad, vaid usalduse ja truuduse väljendused, mis nõuavad meilt püsivust ja kindlat meelt.
Palmipuudepühal hüüdis rahvas Jeesusele „Hoosanna!“, kuid mõne päeva pärast nõudis Tema ristilöömist. Samuti ei tohiks meie jah-sõna Kristusele olla kergemeelne, vaid siiras ja püsiv. Meie usk võib kergesti vankuda, kui seisame silmitsi eluraskustega. Seetõttu on oluline, et meie jah oleks juurdunud sügavale südamesse. Jeesus küsib meilt: „Seda kõike tegin mina sinu pärast, mida sina oled valmis tegema minu jaoks?“
Jeesus ootab meilt siirast jah-sõna, nii nagu Neitsi Maarja ütles Issanda inglilt sõnumit saades: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (Lk 1:38) Neitsi Maarja alandlikkus ja usaldus on meile eeskujuks. Jumal kutsub meid igaüht ja ootab meie vastust. Kas oleme valmis vastama: „Jah, Issand!“ ning jääma Temale truuks ka katsumuste sees?
Apostel Paulus ütleb: „Nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13) Jumala Vaim kinnitab ja kasvatab meie usku, et võiksime iga päev oma elu Tema armu hoolde anda. Kui avame oma südame Jumalale, toob Tema Vaim meile vabaduse ja muudab meid sisemiselt. Siis ei ela me kohustusest, vaid südamest lähtuva usuga. Meie igapäevane elu võib saada palveks ja teenimiseks, kus kõik, mida teeme, on kantud Jumala armastusest ja usaldusest Tema vastu.
Andku Issand meile tarkuse ja ilmutuse Vaimu, et mõistaksime Tema kutset, Tema armu rikkust ja Tema väe suurust meie jaoks. Tema valgus juhatagu meid, et me ei komistaks ega kalduks õigelt teelt kõrvale, vaid kasvaksime päev-päevalt lähemale Temale ja Tema riigile.
Õnnistatud paastuaja lõppu ja Kristuse ülestõusmispüha meile kõigile!
Abiõpetaja Kaisa Kirikal