Teisel ülestõusmispühal lahkus meie hulgast ja läks taevase Isa juurde Paavst Franciscus. Kuna mul on olnud võimalus paavstiga kohtuda ning ta on külastanud ka Kaarli kirikut, jälgisin sel nädalal tähelepanelikult Vatikani sündmusi ja loomulikult ka matusetalitust.
Mäletan hästi, kuidas Paavst Johannes Paulus II matuste ajal aplodeeris terve Peetruse väljak rahvast, kui puusärk kirikusse kanti. Ka seekord kõlas aplaus, kuid mitte ainult protsessiooni ajal – plaksutati ka jutluse kestel. Inimesed avaldasid oma nõusolekut ja liigutatust, kui jutlustaja sõnad neid puudutasid. Kujutasin elavalt ette, kuidas see oleks meie kirikus – kui keegi õpetaja räägiks midagi, mis kuulajates vastukaja leiab, ning inimesed plaksutaksid. Tõenäoliselt seda siiski ei juhtu, ja ehk polekski see alati hea – pidev aplodeerimine võib rääkijat häirida või kõne voolu katkestada.
Miks ma sellest kirjutan? Sest mulle tundub, et meie kirikutes ei ole tunnete ja siira emotsiooni väljendamine kuigi tavapärane. Meie, eestlased, oleme pigem vaoshoitud ja sisekaemuslikud. Kirik on meile sageli paik, kus valitseb sügav vaikus ja pühalik tõsidus. Ometi ei ütle pühakiri kusagil, et oma tundeid tuleks maha suruda. Kui südames on rõõm, miks ei võiks see ka väljenduda? Kui hing tahab nutta, siis nutkem.
Võib-olla just meie teenistuste vaoshoitus ja mõnikord emotsionaalne raskus loovad mulje, et luterlikus kirikus puudub rõõm, ülistus ja kiitus, mida mõne teise konfessiooni juures sageli kogetakse. Ent tegelikult on ka meie jumalateenistustes kõike seda – tänu, rõõmu ja ülistust –, mis võiks meie meeled ja südamed avada Jumala ligiolu rõõmule.
Aprillikuu juhtsalm räägib: „Jumal on läinud üles rõõmuhõisete saatel.” Nii võiks ka meie südames ja huultel kõlada hõiskamine – mitte ainult seesmiselt, vaid ka väliselt. Sest just nii väljendame oma tänu ja rõõmu selle eest, et meil on ülestõusnud Issand, kes on kinkinud meile elu.
Koguduse õpetaja Jaak Aus