Paar peatükki eespool, Apostlite tegude raamatu 2. peatükis, räägitakse sellest, kuidas nelipühipäeval valati välja Püha Vaim ja selle tulemusena sündis kristlik kirik. Loo tähendus on sügav – kirik on Vaimu poolt loodud osaduskond, mitte lihtsalt üks inimlik organisatsioon teiste hulgas. Loomulikult on kiriku põhikord, liturgia ja õpetus töötatud välja inimeste poolt ja kiriku liikmed ei ole inimestena paremad, kui need, kes end kristlasteks ei pea. Neil on samad vead ja puudused, nõrkused ja patud. Kuid teadmine, et kirikule on aluse pannud Püha Vaim ehk teiste sõnadega, Jumal ise, asetab uude valgusesse ka meie vead ja puudused, nõrkused ja patud. See tähendab, et meid kannab keegi, kes on meist võrreldamatult suurem ja me võime ka komistades ja nõrkedes tunda, et meid kannab alus, mis ei kõigu ka siis, kui kõik meie sees ja ümber tundub kõikuvat. Tema võib anda meile jõudu ka meie nõrkustes ja anda andeks meie patud.
Teadmine, et oleme Jumala teenistuses, kes on meist võrreldamatult suurem ja võimsam, ei anna meile põhjust ülbuseks ega kõrkuseks, vaid hoopis alandlikkuseks ja tänulikkuseks. Kuulume kirikusse, mis ei ole vaid maine organisatsioon, vaid on aja ja ruumi piire ületav vaimne osaduskond, mille pea on ülestõusnud ja taevasse läinud Kristus ise. Sellesse kirikusse kuuluvad kõik, kes Tema omad on olnud, ka need, kes on lahkunud ajast igavikku. Püha Vaimu ligiolu kirikus ei taga meile eksimatust ei üksikkristlastena ega kirikuna ja ei tähenda, et oleme saavutanud oma usu eesmärgi, lunastuse ja meil ei ole enam kuhugi pürgida. Apostlite tegude raamatu 2. peatükis on küll kirjeldus, kuidas Püha Vaim valati välja ja sündis kirik, kuid 4. peatükis, kust pärineb juhtkirja aluseks valitud salm, on Vaimust sündinud Jeruusalemma algkogudus taas koos ja palvetab julguse pärast tunnistada Jumala sõna. Evangelist ütleb: „Apostlite palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.” Kas ei olnud just äsja valatud välja Püha Vaim ja sündinud kristlik kogudus? Kas ei viibinud ka palvetajad selle sündmuse juures ja ei saanud Püha Vaimu? Kindlasti viibisid ja said ka täidetud Püha Vaimuga, kuid loost tuleb välja see, mida on rõhutanud filosoof Kierkegaard ja teoloog Bultmann – usk pole miski, mille sa korra omandad ja mis sind siis igavesti kannab, vaid see on miski, mille omandamiseks tuleb otsustada, riskida ja siis „hüpata” ja seda tuleb teha ikka ja jälle. See on loomulikult pilt, kuid üksnes piltides saabki rääkida sellest, mis toimub inimese ja Jumala vahel. Nelipühiimest rääkiv lugugi kasutab pildikeelt: “…otsekui kange tuul oleks puhunud; …nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli…” (Ap 2:2-3)). Väljendit „otsekui, nagu” kasutab ka Johannese Ilmutusraamatu autor, rääkides taevastest asjadest. Määrav pole see, milline on pilt, vaid see, mis on pildi taga. Ap 4:31 taga on kristlaste ajatu kogemus, et kuigi Püha Vaim on välja valatud, tuleb Tema tuleku pärast ikka ja uuesti paluda – nagu preester teeb seda kogudusega igal pühapäeval missat pühitsedes, kui me palume, et Püha Vaim tuleks ja pühitseks altaril olevad armulaua-annid. Samamoodi tuleb paluda ka usu pärast ikka ja jälle – et meil oleks seda ja et meil oleks julgust tunnistada Jumalat, nagu seda palusid apostlid koos Jeruusalemma algkogudusega. Palugem siis meiegi, et Püha Vaim, kelle väljavalamist me nelipühadel meenutame, tuleks ikka ja jälle meie juurde, annaks meile usku, tugevdaks seda, valgustaks meie mõistust ja südant.
Koguduse abiõpetaja Jaan Lahe