31. oktoobril tähistavad protestandid, eriti luterlased, usupuhastuspüha, meenutades 31. oktoobrit 1517. aastat, mil Martin Luther avaldas oma 95 teesi „indulgentside väe selgitamiseks“. Need eesti keeleski kättesadavad (vt https://voru.eelk.ee/varia/95teesi.htm) teesid, mis tõukusid indulgentside ehk patukaristuse kustutuskirjade müügist (viimaseid on ekslikult nimetatud „patukustuskirjadeks“, kuigi kirjad ei kustutanud tollase kiriku õpetuse järgi mitte patusüüd, mis saadi andeks patukahetsuse kaudu ja milleks oli vajalik piht), vaid asendasid üksnes pihitalituse lõpus määratud patu heastamiseks ettenähtud karistust ehk hüvitustegu, said aluseks laiaulatuslikule kirikureformide programmile, mida tunneme usupuhastuse ehk reformatsiooni nime all.
Meil on põhjust meenutada usupuhastust, kuna selle tulemusena sündisid luterlikud kirikud – suur rahvusvaheline kirikute perekond, mille liige on ka meie kirik. Ja kuigi paljud probleemid, mis olid 16. sajandi kirikus aktuaalsed, ei ole seda enam täna (nii on piibliteadlased alates 1960-ndatest aastatest jõudnud veendumuseni, et Paulus ei vastanda oma kirjas usku ja häid tegusid, et Jeesus ei võidelnud juutide „käsumeelsusega“ ja et ka Jeesuse aegsed juudid uskusid lunastust Jumala armust; roomakatoliku ja luterlike kirikute teoloogid on jõudnud seisukohani, et katoliku kiriku ja luterliku kiriku arusaam inimese lunastusest on teinteisele tegelikult lähedasem, kui varem arvati ja sõnastasid selle 1997. aasta ühisavalduses õigeksmõistust (vt https://eelk.ee/kiriku-korraldus/toovaldkonnad/valissuhted-ja-oikumeenia/lepingud-ja-deklaratsioonid/uhisavaldus-oigeksmoistuopetusest/) ja ajal, mil valdavaks on saanud oikumeeniline mõtlemine, ei ole kirikute teineteisele vastandamine enam põhjendatud, ei tähenda see, et usupuhastuspüha on vaid ühe kunagise sündmuse mälestuspäev.
Kirikus on läbi aegade võetud ette uuendusi – Pauluse põhjendatud paganate vastuvõtt seni vaid juutidest koosnevasse kirikusse oli neist ilmselt üks radikaalsemaid – , ja usupuhastustki võib võtta kui ühte kiriku uuendamisaktsiooni teiste sarnaste seas. Ent oluline on, et usupuhastuse käigus sündis arusaam, mille järgi kirik peab pidevalt uuenema.
Uuenemise lähteks on evangeelium ehk ristiusu põhisõnum – sõnum lunastusest Kristuses. Kõik see, mis ei lase sellel piisavalt selgelt esile tulla või seda vähendab või moonutab (seades õndsaksaamise sõltuvusse näiteks usust Piibli aegsetesse ettekujutustesse maailma ehitusest või Piiblis leiduvate ühiskondlike normide (orjapidamine, patriarhaalne peremudel) kui igavesti kehtivate jumalike normide tunnustamisest), tuleb kõrvale heita ja hoida kinni vaid sellest, mis viimselt loeb – evangeeliumist kui ristiusu keskmest.
Nõnda kutsub usupuhastuspüha meid üles oma usku (oma, mitte teiste oma) sellest keskmest lähtudes kriitiliselt hindama ja olema valmis seda muutma, kui see osutub vajalikuks. See eeldab julgust otsustada, kuid nagu on öelnud luterlik teoloog Søren Kierkegaard, on kristlik eksistents pidevas valmisolekus otsustada – otsustada evangeeliumi poolt ja kõige selle vastu, mis seda varjab ja moonutab. Jah, see vajab julgust, kohati lausa meeletut julgust. Usupuhastuspüha julgustab meid aga, et Jumal, kes annab meile usku, võib anda meile ka julgust, mille varal me ületame hirmu ja ängi kõigi ebakindluste suhtes, mida peidab endas inim-eksistents – julguse olla (Paul Tillich). Olgu see meile usupuhastuspüha rõõmusõnumiks ka täna.
Abiõpetaja Jaan Lahe