Selles salmis avab Jeesus kristlaseks olemise olemuse üllatavalt lihtsalt. Ta ei ütle, et Tema teenimine seisneb eelkõige usuliste kohustuste täitmises või suurte ja erakordsete tegude tegemises. Tema ootus ja kutse on lihtne: „Järgne mulle.” Kristuse teenimine algab seega mitte meie tegevusest, vaid meie suhtest Temaga. Jeesus lausub need sõnad vahetult enne oma kannatusi. Seetõttu tähendab Tema järgimine valmisolekut käia armastuse, ustavuse ja enesesalgamise teed, mida Tema ise käis.
On loomulik, et inimene otsib tunnustust. Me soovime, et meie tööd ja pingutusi märgataks ning hinnataks. Ka vaimulikus elus võib tekkida kiusatus mõõta oma väärtust selle järgi, kui palju oleme saavutanud või kui palju meid tunnustatakse. Jeesus suunab aga meie pilgu mujale. Tema jaoks ei ole esmatähtis küsimus: „Kui palju sa tegid?”, vaid: „Kas sa käisid koos minuga?” Kristlik elu ei ole eelkõige rühkimine eesmärgi poole, vaid Kristuse järgimine.
Seda aitab mõista C. S. Lewise mõte: „Alandlikkus ei tähenda endast vähem mõtlemist, vaid vähem enda peale mõtlemist.” Just selline on Kristuse teenija. Ta ei keskendu pidevalt iseendale, oma saavutustele ega läbikukkumistele. Tema pilk on pööratud Kristusele. Sellest sünnib tõeline vabadus. Kui inimene ei ole enam oma elu keskpunkt, suudab ta märgata Jumalat ja ligimest. Ta saab teenida armastusest, mitte vajadusest ennast tõestada.
Sama mõtet väljendab ka püha Augustinuse kuulus lause: „Meie süda on rahutu, kuni ta leiab rahu Sinus.” Inimese rahutus tuleneb sageli sellest, et ta otsib püsivat kindlustunnet ja tunnustust sealt, kust seda ei leia. Edu kaob, tervis muutub ja inimeste arvamused vahelduvad. Kristuse läheduses elav inimene leiab aga midagi püsivat. Tema rahu ei sõltu oludest, vaid osadusest oma Issandaga. Seepärast ei ole kristliku elu keskmes küsimus, kui kaugele oleme jõudnud, vaid kellele me järgneme. Kui meie pilk püsib Kristusel, leiame ühtaegu nii tee, rahu kui ka tõelise au.
Diakon Meelis Holsting