„Täname igat lahket annetajat“, kostub sageli Maarjamaa kirikute kantslitest ja kõnepultidest. Jumalale ohvri toomine on iseloomustanud inimese ja Jumala vahelist suhet aastatuhandeid. Alates näiteks muistse Peruu tsivilisatsioonist 1500 eKr, mil Jumalale ohverdati laamasid, harva ka inimesi, kartuses, et ilma ohvrit toomata katkeb neil Jumalaga side ning maad tabab lõputu öö. Kuni meie otseste esivanemateni välja, kes tõid Võhandu jõe ääres Piksele loomohvreid ning ennustasid seeläbi ilma. Ohvririitusel on oma osa ka ristiusus, ainult et ohvriks ei tooda elusolendeid, vaid oma maist vara. Mis on aga tänapäevase ohvririituse mõte?
Kord astus Jeesuse juurde üks rikas noormees ja küsis temalt: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?“ Jeesus vastas noormehele, et too järgiks Jumala seatud käske, mille peale noormees vastu, et neid kõike on ta pidanud. Jeesus lausus seepeale: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ Kui noormees seda kuulis, lahkus ta kurvastuses, sest tal oli palju varandust. Jeesus vaatas oma jüngrite poole ja ütles neile: „Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.”
Võime Jeesuse öeldust järeldada üsna mitut asja, seal hulgas seda, et teoorias pole rikkal Jumala riiki pääsemine võimatu. Antud kontekstis ei tähenda nõelasilm mitte õmblusnõela, vaid Jeruusalemma müüris olevat käiku, mida kaudu pääses linna öötundidel, mil linna väravad olid suletud. Tõsi on, tegu oli kitsa käiguga, aga inimestel on oskus hea tahtmise korral igast praost läbi pugeda. Või kuidas?
Kui küsimus puudutab meie hingeõndsust, kas meid ootab pärast surma rahu või mitte, siis ei ole paslik jääda lootma sellele, et äkki ma suudan end välja vingerdada. Parem on hoida siin maises elus oma suhe Jumalaga korras ja teha häid tegusid. Sealjuures tuues rahalisi ohvriande, mis aitaks ka teistel häid tegusid korda saata. Tänapäeval üldiselt ei mõtle me ohvriannist enam kui kompensatsioonist või altkäemaksust Jumalale, et temaga häid suhteid säilitada, vaid ohvriand on miski, mis aitab teistel jüngritel inimeste hinge õndsuse nimel tööd teha ja siit ilmast lahkunud rahus ning kindlas usus teele saata. Ühtlasi aitab ohvriand hoida pühakoda korras, et oleks koht, kus palves olla ning keerulisematel hetkedel Jumalalt tuge ja lohutust leida.
Ohvriand on üks inimese ja Jumala vahelise suhte tugisammastest. Aja jooksul on ohverdamise tähendus ja rituaalne kombestik muutunud, aga and kui inimese ja Jumala vahelist suhet iseloomustav sümbol on tänini säilinud. Hoidkem seda sümbolit oma südames, sest tänu lahkele annetajale saab tänapäeval võimalikuks see töö, mida kaasinimeste hüvanguks tehakse.
Diakon Kevin Kirs