26. veebruaril alanud paastuaeg kannab meid läbi terve märtsikuu kulmineerudes 12. aprillil ülestõusmispühaga. Seega on kätte jõudnud aeg vaikuseks ja palveosaduseks. Loodetavasti ka aeg senisest sagedamini jumalateenistustel osalemiseks ning aeg loobumaks liha söömisest.
Ometi on erinevaid viise ja meetodeid paastumiseks rohkem, kui ühel paastuajal jõuab järele proovida. Vanimad neist on seotud toitumisega, aga kuna meie usuisa Luther sääraseid meetodeid ei tähtsustanud, on aegajalt hea vahelduseks katsetada ka teiste kristlike konfessioonide paastumise kombeid. Eriti, kui me seda varem teinud pole.
Sõltumata sellest, millise viisi me paastumiseks valime või kuidas end paastuajal häälestame, on siiski hea teada, mida Luther sellisel juhul tähtsaks pidas. „Kristuse teenet tuleb kõrgelt austada ja kalliks pidada ning teada, et usk Kristusesse ületab kaugelt kõik teod. Sellepärast võitleski Paulus ägedalt Moosese Seaduse ja inimeste kehtestatud kombetalituste vastu, et me õpiksime ära, et me ei saa Jumala ees õigeks mitte meie oma tegude läbi, vaid ainult usu läbi Kristusesse; et me leiame armu Kristuse pärast. Selline õpetus on peaaegu täielikult unustusse vajunud, sest inimesi on õpetatud armu ära teenima kindlate paastumisaegade, toitude eristamise, riietuse jms läbi.“ (Augsburgi usutunnistus)
Paastuaja algus on soodus aeg nii oma usuelu edendamiseks kui ka keha ja vaimu tervendamiseks. Seega kutsun teid, head kaasteelised, võtma paastuajal aega paastumiseks. Mitte ainult mõtlemiseks, et on paastuaeg, vaid ka reaalselt mõne meetodi või kombe täitmiseks. Hoidkem samal ajal meeles Lutheri sõnu, et tõeline Jumala arm peitub usus Kristusesse, mistõttu ei tohi paastumine jääda ainult ihuliseks protsessiks, vaid kasvatama meid ka usus.