Kirikuaasta kalendrit vaadates näeme, et äsja alanud oktoobrikuusse jääb lõikustänupüha. See on päev, mil täname Jumalat eriti selle eest, et ta on meie kätetööd õnnistanud, et on oma armust lubanud meile rikkalikku saaki kasvada. Öeldakse, et see on üks maailma vanimaid tähtpäevi, sest inimesed on ikka mõistnud, et ainult oma jõust ja tugevast tahtmisest, ilma Jumala õnnistuseta, jääb korraliku saagi saamiseks väheks ja seega ei ole ka nälg kaugel…
Tänapäeval, kui väga paljudel ei ole enam otsest kokkupuudet põllutööde või aiapidamisega, kui enamik toidulaual leiduvast on poest või turult ostetud, on ka meie suhtumine lõikustänupühasse pisut muutunud. Rõhk „lõikuselt“ on läinud üleüldisele tänule, tänulikule meelele kõige eest, mis meie igapäevaelus head ja rõõmustavat on. Ja põhjust selleks on ju palju, kui vaid märgata oskame, näiteks sügisilm on ilus ja kaunistab meie ümbrust oma värvidega, elame vabas riigis, kus saame julgelt oma arvamust avaldada, meid rõõmustab, kui omavahelised suhted on soojad ning kui enda ja lähedaste tervis on korras jne.
Nii tasub meil elus toimuvale mõeldes meeles pidada just Teda, kes meie elu juhib, meid raskustest läbi kannab ja meie rõõme jagab. Ühes D. Haasi kirjutatud koorilaulus on read: „Su sõnast loen, tunnen ja näen, et kogu mu elu on Jumala käes. Issand on siin, Ta julgustab meid: „Nagu Isa mind armastab, armastan teid.““ Soovin, et meil oleks igal päeval tahtmine võtta aega Jumala Sõna lugemiseks, et seeläbi osa saada “roast, nõnda et küllalt saab“ ja tänada Teda, kellelt see kõik on.
Õnnistatud sügist kõigile soovides
Saima Sellak-Martinson