Üks lugu jutustab, kuidas laps küsib päev enne sündi Jumalalt: “Miks ma lähen sellesse maailma? Mida ma pean seal tegema?” Jumal vastab: “Laps, ma kingin sulle ingli, kes on alati su kõrval. Tema seletab sulle kõik.”
“Aga kuidas ma temast aru saan, ma ei oska ju tema keelt,” küsib laps. “Ingel õpetab sulle oma keelt. Ta hoiab ja kaitseb sind kõikide hädade eest,” vastab Jumal.
“Aga millal ma sinu juurde tagasi pean tulema?” küsib laps edasi. “Ära muretse, sinu ingel räägib sulle kõik,” vastab Jumal.
“Mis minu ingli nimi on?” tahab laps teada. Jumal vastab: “Pole tähtis. Aga sina kutsu teda emaks.”
Maikuu teisel pühapäeval tähistame emadepäeva ning oleme mõtetes ja südames oma emade, vanaemade ja ristiemade juures – nii siin ajas kui ka igavikku kutsutute juures. See kaunis päev oma sügavamas tähenduses on midagi sellist, millest saavad osa kõik inimesed. Hea Isa taevas on igale inimesele andnud elu ning Ta on usaldanud meid meie vanemate hoolde.
Ema tahab oma lapsele parimat ning on valmis selleks andma ja tegema kõik. Siiski ei ole see päev ainult rõõmu ja iluga täidetud. Sellesse päeva on sisse kirjutatud ka palju vastuolulist — on sassis suhteid ja hingetraumasid, on kohustusi, mida täita ei jõua, ühiskonna surve all tehtud otsuseid, kus meedia ja reklaamitööstus, arvutimängude arendajad, labane meelelahutus ja toiduäri kisuvad lapsed emadelt niipea kui nad ema käest lahti lasevad, on enesesüüdistusi, on hirmu ja surma.
Jah, meie vastutus on hoolitseda parimal viisil ja moel meie hoolde usaldatud laste eest, et nende kõht oleks täis ja riie seljas ning et nad saaksid hea hariduse. Aga kuidas on lood meie laste hinge ja vaimueluga? Kas anname eeskuju ja eluga selleski osas oma parima ning jagame järeltulevatele põlvedele neidsamu väärtusi, mida ise oluliseks ja kalliks peame, mis võiksid meie lapsi eluteel toetada ja aidata usus, lootuses ja armastuses kasvada?
Need kaks – Jumala ja ema armastus on iga lapse jaoks hindamatu väärtuse ja tähtsusega. Sageli on just esiemade armastus ja eestpalved toonud meid usule ja juhatanud kiriku juurde. Kui mõtleme tagasi oma lapsepõlvele ning selgub, et sellest on meile eredalt meelde jäänud hetked, mil just vanaema käekõrval kirikusse tulime, siis miks ei peaks me sedasama pakkuma ka oma järeltulevatele põlvedele. Või kui meile meenuvad armsa emakese loetud palvekatked, siis miks ei võiks meiegi koos oma lapsega lugeda hommiku-, õhtu- ja söögipalvet. Või kui usk ja lootus kõigevägevamasse Jumalasse on meie jaoks tähtis, kui saame sellest ise argipäevas palju tuge ja abi, siis oleks imelik, kui me ei tahaks seda head jagada ja edasi anda oma lastelegi.
Minu südamesoov ja palve nii tänases kui ka homses päevas on, et meie kodud ja pered, kogudus ja kirik oleksid paigaks, kus valitsevad siiras armastus ja hoolivus, kus üksteist hoiame ja julgustame, kus nii pidu- kui ka argipäevadel üksteist kuulame, oma rõõme ja muresid jagame, kus anname iseennast kui ka kõik oma armsad tänu- ja eestpalveis Issanda kätte. Armastagem ja usaldagem oma lapsed Jumala õnnistuse alla, palvetagem oma järeltulevate põlvede eest. Jagagem neile kõike seda, mis meid usus rikkamaks on teinud. Kõik tänases sündinud hea, mis hoolest ja armastusest saab meie lastesse külvatud, kannab kord nende südames ja eluteel häid vilju.
Olgem tänulikud meile kingitud elu, oma emade ja üleskasvatajate, Jumala laste pere eest koguduses, eestpalvete ja jagatud armastuse, Jumala õnnistavate käte eest meie üle ja Tema Sõna, kõige selle hea ja õnnistusrikka eest, mis sillutavad meile tasast eluteerada. Õnnistagu Issand kõiki emasid, vanaemasid, vanavanaemasid ning ristiemasid oma ligiolu ja armastusega.
Koguduse abiõpetaja Kaisa Kirikal