Soome tuntud gospellaulja Pekka Simojoki ühe laulu refrääni kõlab nii: “Jalad hoian kindlana maailmas, taevast silmist ei lase kaduda. Tean ju kuhu poole mu teekond viib, olen kahe riigi kodanik”. Me kõik oleme topeltkodakondsusega rändurid. Esimene võib olla küll erinev, kuid ristimise kaudu olema kõik Jumala riigi kodanikud.
Jumala riik või Taevariik, nagu Matteus seda oma evangeeliumis nimetab, on Jeesuse sõnumi ja temas ilmutatus teostuma hakkava ning aegade lõpul täielikult teostuva õndsusolukorra koondmõiste ja seega ühtlasi kristliku kuulutuse üldteema. Sellest samal ajal juba käesolevast ja tulevast riigist räägitakse meile evangeeliumites ainult vihjamisi. Selleks, et aimu anda millestki, mille arusaamiseks inimlikust kogemusest ei piisa, kasutab Jeesus eranditult tähendamissõnu, igapäevaseid pilte ja tegevusi, mis peavad kuulajatele avama ja selgitama seda tulevast täiuslikku Jumala valitsust.
Jumala riigile mõeldes tulevad meelde tähendamissõna sinepiivaksest või haputaignast, kümnest neitsist või töötegijatest viinamäel. Kuid Jeesus ei jutusta meile evangeeliumite vahendusel mitte ainult Jumala riigist, vaid annab ka juhiseid, kuidas tulevased kodanikud neid ootavasse riiki peaksid jõudma ning neid nõudmisi polegi väga palju. Kõige lühemalt võtab Jeesus need kokku armastuse kaksikkäsus Markuse evangeeliumis: “armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga ning oma ligimest nagu iseennast!”
Matteuse evangeeliumis annab Jeesus oma jüngritele (evangeeliumis küll otseselt neile kaheteistkümnele, aga tegelikult ju ka meile, kes täna temaga koos ja tema järgi käime) ülesande kuulutada – Taevariik on lähedal! On meie käeulatuses ja meile kättesaadav mitte ainult kord tulevikus vaid ka siin, täna ja praegu, kui suudame selle tema sõnade läbi oma tegude kaudu nähtavaks muuta.
