Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. 1Jh 4:9-10
Kord oli üks mees, kes pidevalt tundis, et teistel läheb paremini kui temal. Inimesed teenivad rohkem kui tema, on tervemad, elus läheb paremini. Kõik on teistel paremini kui temal. Ta teeb selleks ka etteheited Jumalale oma palvetes – miks sa Jumal ei võta kuulda mu palveid ega aita mind? Ühel ööl jääb mees magama ja näeb unenägu, milles Jumal viib ta ühte tuppa, kus on palju erinevaid riste. On suuri ja väikeseid, plaattinast ja kullast kaetud rohkete briljantide ja rubiinidega. On ka lihtsaid hõberiste ning ka päris tavalisi puidust riste.
Pärast mehe esmast kohmetust ütleb Jumal: Sa oled mulle etteheitnud, et ma ei kuule sind, sest ma ei anna sulle seda mida sa tahad. Ma annan sulle võimaluse valida siit meelepärane rist tingimusel, et suudad selle ise ukseni viia.
Mees ei lase endale seda kaks korda ütelda. Ta tormab kõige suurema ja kallima risti juurde, paneb käed külge, et seda tõsta, kuid samamoodi loobub sellest, sest jõud ei käi üle.
Ta võtab järgmise natuke väiksema, kuid ka siin tuleb loobumine kiiresti. Nii tormab mees mööda tuba üritades ja pingutades leidmaks võimalikult kallihinnalist risti, kuid asjatult. Lootusetus olukorras tõstab ta viimaks lihtsa puust ristikese ja seda jaksab mees kanda.
Nüüd mõistab mees, et ta on igatsenud asju, mida ta kanda ei jaksa ja seepärast pole talle ka rohkem antud.
Kindlasti ei ole keeruline mõista loetud loo õpetlikkust. Jumal ei pane meie õlule suuremaid koormaid kui kanda jaksame või teisiti öelduna igaüks on oma risti väärt.
Kristuse ilmumisajal on hea meenutada ristimist ja selle tähendust ning seepärast ka see lugu.
Üha tihedamini kingitakse ka lastele ristimisel riste, mis on kristlaseks olemise tunnuseks. Rist on märk meie usust, andes tunnistust meie vaadetest.
Kui mõtlete loos kirjeldatud ristidele, siis ehk võiksime küsida, milline on teie usk, kas uhke, kaunis, kulla ja briljantidega kaunistatud või lihtne ja puust.
Päris kindlasti võiksime vastata kahtmoodi. Loomulikult oleme me uhked oma usu üle ja usuline kindlus, veendumus, tähendus teevad temast ka kallihinnalise. Eriti kui mõtleme sellele, et meid on Jeesuse Kristuse kalli verega lunastatud. Seepärast on ta kallihinnaline ja väärtuslik.
Samas on see usk lihtne ja tagasihoidlik. Jeesuse tegevusega seonduvalt võime ju näha seda tagasihoidlikkust, kutset enesesalgamisele, teistega arvestamisele, mis viimselt taandatakse Jumala ja ligimese armastusele, sest Jumal on meie jaoks kõik teinud, sellele ei ole vaja enam midagi lisada.
Jumala arm, mida oleme kogenud ristimisel, on andnud meie usule hinna ja väärtuse. Seda usku ei ole vaja omaltpoolt kaunistada või sellele ka midagi juurde lisada.
Ristimine seob meid Kristuse surma ja ülestõusmisega. Jumala Poeg on surnud meie eest, ja tema võit surma üle annab meile osa uues elus. Ükskord saadud ristimine kannab meid läbi kogu elu. Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra. Seda ei tohiks unustada.
Apostel Paulus kirjutab: Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Ro. 6:3-4
Selles peitub Jumala armu lihtsus, et Tema on meid armastanud enne, kui meie Teda olema armastanud. Kuigi mehe võetud rist tundus väärtusetu, oli ta ilmselt väärtuslikum kui kõige kallihinnalisem rist selles toas, sest see sidus teda Issandaga. Ja mida muud inimene võikski igatseda, kui ühendust meie Issandaga.
Õpetaja Jaak Aus