Hingede aeg on käes. Nii armastatakse kutsuda nii oktoobri- kui eriti novembrikuud. Selle perioodi nimetus on inspireeritud loodusest, kus viimased suve ja sügise värvid taanduvad hallidesse ja süngetesse sügisilmadesse, luues nukrameelse ja melanhoolse meeleolu.
Suuremat mõju hingede aja tähendusele on avaldanud ka kirikukalender – novembris on kõikide pühakute päev, hingedepäev ja kuu lõpus igavikupühapäev ehk surnute mälestuspüha. Nii looduslik aastaring kui ka kirikuaasta viimane kuu on seotud kaduvuse ja surmaga.
Sellest rääkides võib tekst tunduda sünge, sest surmast rääkimine pole just kerge. Kuigi inimesed on südames leppinud tõsiasjaga, et me kõik kord lahkume, tekitavad sügisene pimedus ja tormised ilmad, nagu ka surm, meis hirmu.
Pimeduse ja sünguse vastu on alati aidanud küünalde süütamine, kas hubasuse loomiseks või lahkunute mälestuseks. Küünlavalgus tuletab meile meelde, et Jumal on armastuse läbi võitnud nii pimeduse kui ka surma. Jeesuse Kristuse läbi tuli maailma jumalik valgus ja surm sai alistatud.
Seetõttu usume ja teame, et surmale järgneb ülestõusmine ja elu. Kristlastena saame küünlaid süüdates mitte ainult valgust ja soojust, vaid jagada ka tänutunnet: tunneme tänu oma igavikku lahkunud lähedaste eest ja usume, et kui meie aeg on lahkuda, siis meid oodatakse ja et Jumal võtab meid oma heade inglite saatel vastu igavesse ellu.
Novembrikuu piiblisalm annab julgust ja kinnitab: „Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu“ (Ii 33:4).
Koguduse õpetaja Jaak Aus