Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. 2Kr 5:17
Kas olen leidnud Issanda? Kuidas saada kinnitust, et Jumal on minuga? Kuidas võiksin leida või kohata Jumalat? Kas ja kuidas peaks tõestama Jumala olemasolu?
Need küsimused kerkivad tänases maailmas üles siis, kui räägitakse Jumalast, Tema olemasolust ja tõestustest.
Ilmselt on naiivne arvata, et Jumala tõestuseks piisab vaid argumendist, et ta lihtsalt on. Seda ei arvanud ka inimesed siis kui nad mõtlema hakkasid. Juba antiikajal ei lepitud sellega, et jumalad lihtsalt on. Nende olemasolu või ka mitteolemasolu püüti tõestada arutluste ja teatud faktide otsingute kaudu. Tõestuseni aga sisuliselt keegi ei ole jõudnud, sest ikka taandub küsimus meie usule ning tahtele Jumalat ja Tema tegutsemist märgata.
Jumala tegutsemise näidetele on samuti läbi ajaloo keskendunud jumalatõestustega tegelejad. Näidetena tuuakse lilli nende kauniduses, linde nende muretuses Isa hoole all kuni maailma ja selle ruumi korrastatuseni välja näitamaks, et selle korra taga on keegi, kes on selle korra loonud.
Aga ka sellistel puhkudel tuleb tõdeda, nii nagu seda tõdes ka Blaise Pascal, et uskmatule jumal tõestamine on sama mõttetu kui usklikule tema mitteolemasolu tõestamine.
Kas aga saame leppida selle tõdemusega. Kas piisab vaid teadmisest, et Looja on? Kas piisab usust ja usaldusest või vajame enamat.
Tegelikult hakkab ju Jumala leidmine peale meist ja soovist teda leida ning märgata. Kui inimene avab oma südame, siis Vaim on see, mis avab südame ja mõistuse tundmiseks ning märkamiseks.
Olen sageli imestanud, kui inimesed järjekindlalt võitlevad Jumala olemasolu vastu ja kõikide vahenditega püüavad tõestada, et Jumalat ei saa olla. Miks? Kas hirmust, et elus võib midagi muutuda, et inimlik tarkus näitab oma rumalust? Olen küsinud sellistel puhkudel, et mis on selles siis halba, kui inimene usub. Kas ta kaotab midagi, kui inimene elab vooruslikult, armastades kaasinimest ja loojat. Palvetab ja hoolib. Lapselikus meeles vähem muretseb ja kui linnuke laseb oma elul kulgeda. Mis on selles halba?
Kas muretsemine, vihas ja vaenus, teadmatuses ja lootusetuses on parem elada kui lasta Jumalal end kanda.
Ja ta kannab. Ta kannab meid oma sõna ja armuvahendite kaudu. Siingi on vaid küsimus, kas kasutame ja mõistame nende tähendust ja kas mõistame näiteks ristimise tähendust, ristimärgi jõudu, armulaua puudutust.
Sageli on need vaid ilusad tavad ja harjumus, kuid tegelikult hoovab neist vägi.
Kas märkame, et ristimise arm on meid hoidnud suurema kahju eest või palve on meid kandnud. Kas näeme palvevastuseid ja seda, kuidas meid kantakse ja hoitakse ja ikka rabeleme usaldamatuses?
On oluline mõista, et see rahu, muretus ja kindlameelsus oma elus saab tulla vaid siis, kui Jumala Vaim meis elab. Siis inimene usub ja loodab end Looja hoolde ja Tema kannab meid.
Ikka on hea näiteks tuua Peetrust, kes hakkas ju vajuma siis kui kahtles oma usus.
Kõige paremaks Jumala tõestuseks on see, kui vaatamata kõigele, olgu elu muredele ja raskustele, majanduslangustele, viimsepäeva ennustustele, tunneme enestes rahu ja kindlameelset hoiakut, et meie eest kantakse hoolt ja meile sünnib see, mis on meile kõige parem. See annab meile põhjust olla rõõmsad.
Õpetaja Jaak Aus