Kuu juhtsalmi lugedes tuli mul esmalt meelde Jeesuse kohtumine suurkohtu liikme Nikodeemusega. Ühel ööl, pimeduse varjus tuleb ta Jeesuse juurde. Ta on kuulnud tema õpetamist ja see on teda puudutanud. Evangeeliumid jutustavad meile, kuidas juudid ja paganad nägid Jeesust kui kedagi, kes oli nõrk, jõuetu, rumal ja surelik, kuid neile, kes vaatasid teda usu silmadega, nägid Jumala tarkust, väge ja elu. Nikodeemus oli näinud, kuid otsuse tegemiseks jäi veel julgust puudu. Mitte kõigil kellele ta lausus „Tule ja järgi mind“, ei jätkunud südikust seda ka päriselt teha, kuigi tema mõtted olid kuulajat puudutanud. Ei olnud jõudu, et lasta Temal ennast uueks luua.
Paulusel, kelle sõnad on kirjas kuu juhtmõttes, on juba parem positsioon. Tema saab kõnelda juba ülestõusnud, surma võitnud, Issandast. See mis Nikodeemusele ja teistele oli varjatud on saanud nähtavaks. Kahtlust peaks olema vähem aga valik on sama. Uus loodu saab sündida vaid siis kui usaldatakse ennast uueksloova Kristuse kätte kõhklusteta ja jäägitult.
Maailm meie ümber on küll Pauluse ajas palju muutunud, kuid valik, millest Paulus kõneleb on sama – kas meie oleme valmis laskma Kristusel ennast uueks luua nii, et vana on tõesti möödas ja uus sündinud. Täiesti ja tingimusteta.
C. S. Lewis kirjutab sellest samast valiku tegemisest oma raamatus „Lihtsalt kristlus“ nii:
„Te peate tegema valiku. Kas se mees oli ja on Jumala Poeg, vaimuhaige või veel midagi hullemat. Te võite pista ta trellide taha kui hullu, te võite sülitada tema peale ja tappa ta kui deemoni, või te võite langeda tema jalgade ette ning nimetada teda Issandaks Jumalaks. Ainult ärgem tulgem välja mingi üleoleva mõttetusega, nagu oleks ta ainult inimene ja suur õpetaja. Seda võimalust pole ta meile jätnud. Ta pole kavatsenudki seda teha.“
Olgu meil siis julgust usaldada ennast Tema kätte, kes ütleb: „Vaata ma teen kõik uueks!“
Diakon Meelis Holsting