Oktoobrikuu juhtsalm on küllap tuttav kõigile, kes Meie Isa palvet igapäevaselt palvetavad.
Jeesus õpetas selle palve sõnad oma jüngritele, kui nad Teda kord palusid: „Issand, õpeta meidki palvetama.“
Palvetamine ei ole eeskätt inimlik vajadus – mida see küll ka kindlasti on – vaid Issanda tahtmine. Jeesuse jaoks oli palve kõige olulisem suhe: eelkõige oli see Tema suhe Isaga, mis pani Ta nõnda palvetama. Ta julgustab korduvalt evangeeliumis omasid palvetama ja sellest mitte tüdima, palvetama südame, mitte ainult huultega. Isa Pedro kirjutab oma raamatus „Tarvis on vaid üht”: „Palvetamisest rääkides on üks asi, mida me ei tohi mitte kunagi unustada. Me ei palveta sellepärast, et tunneme ennast Jumalaga rääkides väga hästi. Me ei palveta sellepärast, et me vajame midagi ja tahame Jumalat veenda, et see, mida me palume, on väga vajalik. Me ei palveta ka sellepärast, et see on kasulik. Kui see oleks nii, siis tähendaks see, et palve ei ole rohkem kui me kapriiside või soovide tagajärg. Aga palve ei ole see. Tuleb palvetada, sest Jumal tahab, et me palvetaksime.“
Tänu Jumalale, et Tema annab inimesele aega õppida. Et kasvada Issanda tundmises, usaldamises ja armus. Et Tema on igaühe juures, nii headel kui ka halbadel, rõõmsatel kui ka kurbadel aegadel. Südame alandlik hääl, mis pöördub Jumala poole nii tänus kui ka mures, saab Temalt alati vastuse.
Abiõpetaja Kaisa Kirikal