Armas kogudus! Meil on täna taas põhjust olla rõõmsad Jeesuse sündimise pühast.
Teame kõik seda, kuidas Jeesus sündis. Rahvaloendus, pikk ja väsitav rännak, öömaja puudus, laut ja rõõmsad karjased ning vanemad. See lugu teeb ikka meele härdaks, sest lapse sünd siia maailma on ime ja veel kui sünnib Jumala poeg.
Selle jutustuse juures on läbi aegade esile tõstetud loomalauta ja tunnistajaid, kes said olla vahetult ligi nendele sündmustele, olgu siis härg ja eesel, karjased ning viimaks ka idamaa targad. Loomalauta rõhutades seletatakse seda kui sümbolit sellest maailmast. Kuningate kuningale ei leidunud kohta mujal kui laudas. Või kui räägitakse sellest, et maailm ei tundnud teda ära või ka sellest, et laut oma räpasusega sümboliseerib seda keskkonda ja inimeste südameid, kuhu Jeesuslaps pidi sündima. Ka eesel ja härg on sümbolid alandlikkusest. Üks laste lugu räägib sellest, et kui otsiti loomi, kes võiks minna Jeesuslast austama ja mida oleks neil omaltpoolt sellele lapsukesele anda, oli pakkumisi mitmeid. Lõvi lubas murda kõige pehmema lihaga looma, rebane lubas varastada mett ja teisedki loomad oma võimete kohaselt. Ainsad loomad, kes midagi ei pakkunud, olid eesel ja härg. Kui neilt siis küsiti, ütlesid nad, et neil pole mingeid oskuseid ja nad oskaks vaid sabaga lapselt kärbseid eemale ajada. Ja see sobis sõnumitoojale, sest isetu ja alandlik hoiak viis nad lauta, tunnistajaks imele, mis oli sündinud.
Samuti võiks küsida, miks kutsuti imelise sündimise tunnistajateks karjased eemalt ,aga mitte sealt samast Petlemmast, mis oli pungil rahvast?
Kui uurida karjase ameti kohta tol ajal, siis saab see selgemaks. Karjane ametina oli lugupeetud amet. Teame, et Taavet kutsuti karjase ametist kuningaks ja Aamos prohvetiks. Karjane pidi olema usaldusväärne ja üheks olulisemaks kriteeriumiks hea ja halva karjase hindamiseks oli, et kas karjase pilk on suunatud enda heaolule või on ta valmis karja eest seisma igal hetkel, olgu siis karjaks loomad või inimesed. Vanas Testamendis nimetatakse ka Jumalat karjaseks, kes oma rahva pärast muretseb ja ehk tuntum ütlus on VT 23 laulust: Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust. Inimesed, kes oma loomad karjaste hoida usaldasid teadsid, et neid inimesi võib usaldada ja neile loota. Heal karjasel puudus isekus ja omakasupüüdlikkus. Ta vastutas oma sõnade ja tegude eest, sest tema süda ja mõtted ei olnud isekad, vaid ausad ja siirad.
Laudast rääkides aga tuleb panna tähele, et laut oli sageli osa eluruumidest või siis kaljukoobas, kuhu loomad läksid varju halbade ilmaolude eest ja mitte ei olnud seal kogu aeg. Seega ei onud tingimused ehk kõige hullemad nagu võiksime ette kujutada.
Ometi on sellel kõigel oma sügavaim tähendus.
Fanny de Sivers on ühes oma jõulumõtiskluses andnud edasi järgmise mõtte: Jeesus pidi sündima laudas ja nende keskel, kelle oli kõige vähem võis siis üldse mitte, isekust, omakasupüüdlikkust, auahnust jne. Teisisõnu sai Jumala armastuse ime võimalikuks just kõige vähem patuses keskkonnas, kes olid siis seda sündmust võimelised märkama ja imestama.
Kristlik kirjanik Lewis leiab, et alandlikud, tasakaalukad ja võimekad inimesed on ühtlasi kõige tänulikumad, samal ajal kui iseäratsejad, rahulolematud ja nurisejad kiidavad kõige vähem. Terve ja avatud hingega, isegi kui ta on kasvanud luksuses ja harjunud peenemate roogadega, oskab hinnata vägagi tagasihoidlikku toitu.
Ühel hommikul leidis üks mees oma postkastist 5 eurot. Järgmisel hommikul kordus sama lugu, ja järgmisel ka. Mees harjus raha saamisega täitsa ära. Nii kulus terve kuu. Aga äkki, ühel hommikul raha enam ei olnud. Mees käis mitu hommikut närviliselt postkasti uurimas. Aga mida pole, seda pole. Siis tormas kannatuse kaotanud maruvihane mees postkontorisse ja nõudis: «Mis pagan teil siin toimub? Igal hommikul kaob minu postkastist 5 eurot!»
Inimese kohanemisvõimel ei ole piire. Aga see ei tähenda üksnes raskuste ja ebamugavustega toimetulekut – ka hea ja ilusaga, mis meile osaks saab, harjume üsna ruttu. See, mis ühel hetkel näib tõelise ime või teenimatu kingitusena, on juba paari päeva pärast iseenesestmõistetav ja igapäevane. Kui midagi olulist meie elust kaob või otsa saab, märkame seda kohe ja tunneme nördimust. Kui aga keegi – piltlikult öeldes – igal hommikul oma postkastist 5 eurot leiab, siis üheksal juhul kümnest ei tule pähegi küsida: miks just mina olen säärane õnneseen või väljavalitu? Pigem hakkad mõtlema, kas viieka asemel ei peaks olema kümnekas.
Nii on ka Jeesuse sündimise pühaga. Oleme sellega harjunud, et see on ja ehk iga aasta ootame midagi sellelt pühalt ja peame iseenesest mõistetavaks, et see peab olema. Kuid kas küsime endalt kas olen loonud tingimused, et Jeesus saaks ka minu südames sündida? Jeesus sündis meile kõikidele. Nagu ütleb üks jõululaul, nii rikkale kui vaesele. See sündimise ime aga saab meie jaoks reaalseks ja vahetult saame seda kogeda, kui alandume ja laseme sellel imel ennast puudutada. Olgu meil siis alandlikku meelt nagu eeslil ja härjal või idamaa tarkadel, olgu meil usaldust Jumala sõnale nagu karjastel ning olgu meil kõigil huulil ikka alandlik palve nagu teeb seda Püha Johannes Chrysostumus: “ Oh ainusündinud Jumala Poeg ja Jumala Sõna! Igavene! Sina võtsid meie lunastamise pärast lihasse tulla Pühast Jumalaemast. Sina üks pühimast Kolmainsusest, keda Isa ja Püha Vaimuga ühes kiidetakse – lunasta meid!
Õpetaja Jaak Aus