Sõnad „tuleb ja peab“ on sellised sõnad, mis sageli inimestele ei meeldi. Ei meeldi seetõttu, et oleme vabad inimesed, kes tahavad ise otsustada, mida peab või mida tuleb teha. Mingil moel loomulikult nõustume, et on asju, millest ei saa mööda minna, sest kui jätad tegemata, siis varsti võib järgneda kaos. Peame koristama tuba, kuigi see ei meeldi, või pesema vastumeelselt nõusid. On ka tööülesandeid, mis ei pruugi olla alati meeldivad ja toredad. Igal juhul oleme olukorras, kus sageli peame midagi tegema, mis ei meeldi ja teeksime ikka heameelega seda, mis meeldib.
Ka usuelus on selliseid olukordi piisavalt, kus on valikud. See on inimese loomuses ja selle ilmekaim näide on pattu langemise loos, mil inimene seisis valiku ees. Esimesi inimesi pani langetama otsuseid isekus. Samuti ka meie otsuste või meeldivuste mõjutajaks on see sama isekus. Olen sageli leerilastelt küsinud, et mis on peamine põhjus, et pühapäeval missale on raske minna. Vastustes viidatakse, et see päev on ainus vaba päev, teenistus on liiga vara ja ehk midagi veel. Teisiti võiks öelda, et puudub ka vajadus või täpsemini – pole aru saadud sellest vajadusest.
Johannes kuulutab meeleparandust ja lausa ähvardaval moel kuulutab peatset kohtumõistmist kõikidele, kes meelt ei paranda. Need, kes kuulsid, küsivad: „Mis meil tuleb teha?“. Ja Johannes vastab, et tuleb meelt parandada. Meeleparandus tähendab oma mugavusest ja ehk ka senistest hoiakutest ja arusaamistest loobumist. Meeleparandus tähendab elu koos Kristusega.
Nii ka käskudes ja juhistes, mida Kristus annab, ei ole rõhuasetus mitte sellel, et see on kohustus, vaid see on hea ja julgustav soovitus. Kristusega koos elamine annab kõik vajaliku, et inimene võiks elada rõõmus ja rahus. Seepärast „tuleb“ meil ikka ja jälle meelt parandada ja „peame“ ka tegema tegevusi, mis meid hoiavad ühenduses Kristusega.
