LK 24:36-49
Jeesuse Kristuse ülestõusmispüha – see püha on kirikuaasta suurim ja kindlasti olulisim püha, sest ilma Kristuse ülestõusmiseta ei oleks meie usku ja ei oleks ka Kristuse Kirikut. See on ka ilmselt põhjus, miks just ülestõusmispühade ajal aktiviseeruvad kõik need, kes seda usku ja ka kirikut kui institutsiooni püüavad tühiseks teha, selle üle naerda ja halvustada.
Küllalt levinud on ka arvamus, mis läks liikvele kohe pärast ülestõusmissündmust, et jüngrid ise on Kristuse ülestõusmise lavastanud. Matteuse evangeeliumi 28. peatükis kirjutatakse ka, kuidas variserid ostsid ära valvurid ja käskisid neil just sellist juttu rääkida. Nii kõneldakse sageli ülestõusmissündmusest ja selle järel toimuvast kui geniaalsest reklaamitrikist ja ideaalsest vandenõust.
Selle juures aga tasub küsida, miks pidanuks jüngrid seda vaeva nägema. Kas nad üldse selle peale oleksid saanud tulla, et nõnda kiiresti planeerida ja teostada täiuslik vandenõu, mis on toiminud 2000 aastat ja millesse uskujaid on pea 2 miljardit inimest?
Kahtlused Jeesuse ülestõusmise kohta tingisid ilmselt ka selle, et kõik evangelistid püüavad Jeesuse ülestõusmisega seonduvat kirjeldada võimalikult täpselt, olgu selleks kohad või isikud. Peetakse vajalikuks ja oluliseks kirjeldada sündmusi nende kronoloogias.
Evangeeliumides jutustatu kaudu teame sedagi, et seoses Jeesuse vangistuse ja kohtumõistmisega haaras tema jüngreid hirm ja paanika. Olid nad ju Jeesuse vangistamise ajal ise jooksnud pimedusse ja Peetrus peab peale kukelaulu tunnistama, et on salanud selle, kelle eest oleks ta sõnades olnud valmis surema. Nad pöörasid selja oma õpetajale surmahirmus. Nüüd aga on nad apostlid, kes ei pelga midagi ja on end valmis oma sõnumi nimel ohverdama. Millest selline meelemuutus? Ilmselt ei saa siin olla muud põhjust, kui saadud kogemus, ja seda kannavad nad nüüd veendunult üle kogu maa, kartmata surma ja lootmata kasu saada. Ükski teine “niinimetatud” lugu või isik ei ole ju sellist kaalu ajaloos omanud. Heal juhul on ehk olulisi isikuid mainitud filosoofia ajaloos või ajalooliste sündmuste keskel.
Apostlid Peetrus ja Paulus hukatakse selle eest, et nad ei ütle lahti saadud kogemusest. Neist saavad märtrid, mis tähendab tunnistajaid. On teada, et nad ei jäänud ainsateks. Juba varem oli hukatud Stefanos ja hiljem hukati palju neid, kes jäid kindlaks oma usule ning kogemusele. See teadmine ja tunnistus Jeesuse ülestõusmisest, usk sellesse, võib kaasa tuua surma tuleriidal, ristil või vaatemängus, roomlaste pilkude all, metslooma küünte ning hammaste läbi. Kas seda kõike ikka ollakse valmis tegema ühe idee nimel, mille taga pole muud kui avantüür? Ma ei usu, et inimesed oleks sellega kaasa läinud, sest elu oli armas inimestele ka siis, nagu on ta täna.
Kristuse ülestõusmine, Temaga kohtumine ja tunnistamine annab hoopis teise perspektiivi inimese elule. Sageli räägitakse kristlusest kui piiravast, moraalitsevast religioonist, mis piirab inimese vabadust ja tema peamist õigust – olla inimene. Ometi ei ole kristlus seda. Kristlus ei ole seaduspärasuste ja paratamatuse religioon, vaid deklareerib hoopis nende ületamist. Vabadust, kõige võimalikkust. Jumala jaoks ei ole midagi võimatut.
Palju räägitakse vabadusest ja õigustest, samas aga piiratakse neid vabadusi ning õigusi üha rohkem, sest inimest on ometi vaja juhtida, näidata, mis on õige või vale, sest ega ju inimene tea, kuidas oma elu hoida ja kuidas oleks tal parem ühiskonnas elada! Parem on teha valikuid tema eest ja tuletada meelde, et meil on meditsiinilised ja füüsilised piirid. Kui neid järgime, saame pikendada oma eluiga ja elada kauem. Ometi sellised määratlused ja seadused, maa külgetõmbejõu toimimine või mis tahes teadmine ei anna mõistmist, miks eksisteerib elu. Kui räägitakse suurest paugust, mis väidetavalt pani alguse meie universumile, siis hoopis keerulisem on küsimus, miks see toimumata ei jäänud.
Teadmine on see, mis otsekui peaks inimesele pakkuma turvalisust, et ta saab hakkama, tuleb toime. Inimkond igatseb ravimeid, mis kaitseksid ootamatute ja raskete haiguste eest. Geenitehnoloogia, raku siirdamised, uued seadmed peaks pakkuma meile seda turvalisust, et meie lastel, lastelastel, järgnevatel põlvedel on turvalisem igas mõttes. Täna aga peame leppima, et me ei ole kaitstud ei haiguste ega majanduskrahhide eest ja tulevik on tume igas mõttes. See aga hirmutab ning võiks ütelda, et elu printsiip on hirmu printsiip. Me elame hirmus. Hirmus, nagu elasid Issanda jüngrid ja kõik teised, kes nägid õpetaja kannatust ja surma.
Evangeelium ja ülestõusmislugu aga õpetavad midagi muud. Kristuse ülestõusmine näitab kätte suuna, et võiksime kinni haarata hirmuvaba eksistentsi võimalustest. Kus ei aita Newtoni seadused ega tõenäosusteooria, aitab usk ülestõusmissündmusesse ja seeläbi Jumala kõikevõitvasse, kõikehõlmavasse armastusse. Kristluse eesmärgiks ei ole suur revolutsioon inimsoo parandamiseks, vaid inimestele igavese elu kinkimine. Uskumine tähendab protesti surma vastu ja igatsust elu järele.
Jeesuse ülestõusmine andis selle kogemuse jüngritele ning see kogemus kandub edasi kõigile, kes igatsevad kohtuda Issandaga, ja nii kandub see edasi ka tulevikku.
Õpetaja Jaak Aus