Ilmselt oleme kuulnud või isegi osalenud olukordades, kus inimeste pääsemine surmast või ka raskest traumast on võrreldav imena. Sündmustele tagantjärgi vaadates võime vaid imestada, kuidas selline õnnetus ilma ohvriteta sai lõppeda. Sellistel puhkudel tänatakse saatust, õnne, imetletakse oma oskuseid ja ehk ka mõni inimene Jumalat, kes oma heade inglitega on appi rutanud.Sellised hetked jäävad inimestele meelde mõneks ajaks ja ununevad päris kiiresti. Ehk meenuvad vaid siis, kui tuleb kellegagi jutuks või kui sarnane olukord peaks uuesti aset leidma. Nendel puhkudel kipuvad inimesed arvama, et kuna nad on pääsenud, siis tema on otsekui surematu ja uus õnnetus ei saa teda tabada. Psühholoogid on sellistel puhkudel näinud ohtu, et inimestel kaob ohu tunne. Sellist suhtumist võimendab ka teadmine, et kui keegi on sattunud õnnetusse ja mina pääsen, et siis see inimene on selles osas ise süüdi.Jeesuse ajal arvati samuti, et kõikides hädades ja haigustes on inimesed ise süüdi ja inimene peab saama karistuse, mille ta on ära teeninud. Tänase jutluse kirjakohaski viitab Jeesus sellisele mõttelaadile ja selle ekslikkusele.
Millegipärast on inimestele omane näha teiste eksimusi ja pidada ennast paremaks kui teised. Mille alusel? Kui sellest lähtuda, et me oleme patused, kes ikka ja jälle eksivad nii Jumala kui kaasinimese vastu, mõtte, sõna ja teoga, siis peaks olema õnnetusi ja häda meie ümber ja meie elus palju rohkem. Jumal arm on tegelikult see, mis meid hoiab ja Kristuse lunastus on see, mis hoiab meist eemal kurja. Miks aga on siis kurjust ja õnnetusi meie ümber? Ehk siin peakski vastama, et see mis meie ümber toimub on tingitud armastuse puudumisest. On olemas küll enesearmastus, kuid armastus, hooliv suhtumine, tähelepanu, vastutus iseenda ja teiste eest on kadumas või väga väikene. Aristoteles seletas tarkust nõnda, et seda targem on inimene, mida kaugemale ta oskab hinnata oma tänaste otsuste tagajärgi.
Jeesus on tee, tõde ja elu. Tema juhatust mööda elades, hoolides ja armastades, palvetades, armuvahenditest osa saades, saame kasvada täiuse poole ja võime end usaldada armastava Jumala varju alla.
Õpetaja Jaak Aus