Armsad vennad ja õed Kristuses! Alanud on 2018. Issanda Aasta ja oleme soovinud head ja õnnistatud uut aastat paljudele inimestele. Tänases mõtiskluses lähtun Jeesuse nimepäevast, mida meie kirikus tähistatakse 1. jaanuaril ja katoliku kirikus 3. jaanuaril.
Lasin kunagi 5. klassi õpilastel kodus uurida, kuidas nad on oma nime saanud, milline on selle saamislugu ja mis on nime tähendus. Oli päris tore vastuseid lugeda ja rõõm näha neid, kes said teada oma nime tähenduse. Oli vahva kuulda, kuidas üks õpilane ütles, et tema nimi on nagu indiaanlastel, kelle nimi iseloomustas teatud isikuomadusi.
Jeesuse nime tähenduses “Jumal päästab” kajastub, kes on Jeesus ja milleks ta saadeti. Matteuse evangeeliumi alguses öeldakse, et Jeesus päästab oma rahva nende pattudest (Mt 1:21) ja Apostlite tegude raamatus kuulutab Peetrus: “kellegi muu läbi ei ole pääsu, sest inimestele ei ole antud ühtegi teist nime taeva all, kelle läbi meid päästetakse.” (Ap 4:12)
Jeesuse nimepäev kutsub meid üles mõtisklema selle üle, mida tähendab olla kristlane.Selline üleskutse võib näida natuke kummaline. Miks peaksime sellele mõtlema? Oleme ju kristlased. Aga kas oleme seda seepärast, et meid on ristitud või väljendub kristlaseks olemine milleski muus kui vaid nimes? Just nagu eelpool nimetasin indiaanlasi, kelle nimi väljendab midagi nende kohta käivat.
Olen viimasel paaril aastal rõhutanud Kristuse kesksuse olulisust koguduse juures. Alles hiljuti arutledes selle üle ühe inimesega tõdesime, et see, mis näib iseenesestmõistetav, võib siiski erinevate inimeste jaoks olla erinevalt taibatav. Veelgi enam, erinevates olukordades võime mõista seda ka erinevalt. Pean silmas, et Kristuse kesksus ei ole vaid loosung või moto. See peab väljenduma iga üksiku kristlase elus, tema igas sõnas ja tegevuses.
Möödunud aastal pöördus meie poole inimene, kes oli jäänud elu hammasrataste vahele. Mõtlesime tõsiselt, kas see inimene vajab ka tegelikult abi. Mul on hea meel, et selle üksikjuhtumiga koguduses tegeleti ja inimene on saanud kindluse ja selge suuna kriisist väljatulemiseks. Kristusekesksus selles situatsioonis väljendub selles, et vaatamata paljudele kurbadele kogemustele, kus kogudust on tahetud petta, ei läinud me kaasa negatiivsetest kogemusest saadud üldistusega. Olime valmis süvenema ja vajadusel aitama, kuigi see võib võtta lugematuid tunde. Mõeldes sellele, kuidas Jumal rõõmustab ühe tagasipöördunu pärast, on meie vaevanägemine olnud õige. See on ka põhjus, miks unistan sellest, et kiriku uksed oleksid avatud rohkem ja armulaua seadmine võiks leida aset iga päev. See on põhjus, miks ehitame kooli ja korrastame kirikut või miks otsime ikka uusi võimalusi inimesteni jõudmiseks.
Tänan kõiki, et olete kogudust kandnud palvekätel, et olete panustanud oma aega ja oskusi koguduse ettevõtmistesse. Olete aidanud kaasa, et need, kes tulevad, astuksid lähemale Kristusele. Et inimesed võiksid kohata Teda, kes meid on tulnud päästma ja kes ka loodab, et see imeline armastussõnum jõuaks paljudeni.
Olla kristlasene tähendab seega seda, et kogu meie elu, iga hetk, on kantud mõttest püüda oma elu elada nõnda, et kohtudes inimestega, suheldes omavahel, kavandades tegevusi juhinduksime sellest, mille kohta ütleb Paulus kirjas Koloslastele: “Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades!” Kl 3:17
Kristlastena kasvame Kristuse poole usus, lootuses ja armastuses, teenides ja tunnistades Teda, kes on meid loonud ja lunastanud, igal päeval pühitseb ning õnnistab.
Alanud aastal soovin, et oleksime kristlased mitte ainult seepärast, et oleme ristitud, vaid meie sõnad ja teod annaksid tunnistust Kristusest igal päeval.