Kogu märtsikuu kestab paastuaeg, mis suunab meid mõtlema Jeesuse kannatustele, Tema läbielamistele, aga juhib meid ka oma elu analüüsima ja eksimuste eest andeks paluma ning meelt parandama. Käesoleva kuu juhtsalmiks on Jeesuse viimased sõnad, mis Ta lausus ristil hinge heites. Sellega jõudis lõpule Tema ülesanne: Jumal andis enda Poja inimeste pärast, et inimestel oleks võimalus Tema juurde naasta…
Need sõnad ristil on imelise tähendusega – ühe lõpuga on seotud tohutu palju suurem algus! Jeesus kandis ristil kõigi inimeste patud, ka nende, kes olid Teda taga kiusanud ja tapnud. Tema surm avas inimestele tee igavesele elule, Ta lunastas meie patud, võitis surma kõigi jaoks.
Suurel Reedel oleme kurvad Jeesuse surma pärast, kuid samas teame ka, et Kolgata kurbusele järgneb rõõm Tema ülestõusmisest ja taevaminemisest. Jumala ülisuur ohver, Tema armutegu suunab meid mõtlema, et kuidas me ennast kõige selle valguses määratleme, millega Jumalale vääriliselt tasuda suudame või mida enda poolt vastu anname. Või kas meie inimliku piiratuse võimuses on üldse nii suurele ohvrile vastata?
Nii võib pikalt arutleda, kuid ju on meie meelsuse näitajaks ja elus kõige aluseks see, kui püüame igal hetkel hoida Jeesust mõttes, pidada Teda oma eeskujuna, lähtuda Tema sõnadest: “Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” Jh 13:34
