Kätte on jõudnud aasta viimane kuu detsember. Kõige lühemate päevadega kuus on pikemalt võimalik vaadelda tähistaevas kumavaid tähti. Taevatähed on aga olnud inimestele enne nüüdisaegsete navigatsiooniseadmete leiutamist kindlamateks majakateks õige tee kätte leidmisel.
Tähtede järgi leidsid tee Jeruusalemma ka kolm, idamaalt saabunud meest. Mehed rändasid kaugelt ja võõrast kultuurist ainult selleks Juudamaale, et avaldada austust ühele poisslapsele, kelle sündi olid prohvetid juba pool aastatuhandet tagasi ette kuulutanud. Nad leidsidki lapsukese sellest kohast, kus taevas säras heledaim täht. Seda tähte nähes rõõmustasid nad üliväga (Mt 2:10). Nende rännaku eesmärk oli nüüd täidetud, nad olid leidnud maailma sündinud Jumala Poja. Idamaa rändurid kummardasid Tema ees ja kinkisid inimkonna Lunastajale kallihinnalised kingid, mis sümboliseerisid usu puhtust, palve jõudu ja patukahetsust.
Võib öelda, et tähe all sündis Täht. Jeesuse Kristuse sära on inimkonna mõttemaailma valgustanud ligi paar tuhat aastat. Ka idamaa tarkadelt Lunastajale toodud kingitused ei ole oma väärtust kaotanud. Usk, palve ja patukahetsus toovad inimese alati ligemale Jumalale ja hoiavad teda katkematus ühenduses Kristusega. Meil ei ole vaja otsida Kristust kaugelt väljalt, vaid Ta on kohal igas kirikus.
Rändame ka meie alati rõõmsalt kirikusse, et kummardada seal Issandat. Tunnistada, et meie südames on sama usk, mille Jeesus Kristus tõi maailma, samuti püsivust palveks ja alandlikku meelt pattude kahetsemiseks.
Mõtisklevat advendiaega soovides diakon Tiit Zeiger
