Südamest armastatud kaasrändajad!
Oleme elurännakul jõudnud käesoleva kirikuaasta lõpukuusse, novembrisse. Kuu esimene päev algab pühakutepäevaga. Pühakuteks loetakse religioosses eluvaldkonnas hästi tuntud, enamasti juba surnud inimesi. Erinevad usukogukonnad tähistavad pühakutepäevi oma traditsioonide järgi. Tõeliselt vagade usuinimestena on pühakud ristiinimestele innustavaks eeskujuks usus edasi kasvamiseks ja nende teod on olnud kasvatusliku mõjuga.
Novembrit nimetatakse ka hingedekuuks. Vaadates tagasi mööduvale kirikuaastale saab igaüks hinnata, kas tema hinges on olnud rahu või on jäänud midagi hinge vaevama! Ja endalt küsida, kas oleme kuuletunud Jumalale, kes on andnud inimesele hinge ja ikka täitnud elus Tema tahet, nõnda nagu palume Meie Isa palves „Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu“? Jumala tahet täites hoiame oma elus esimesel kohal Jumala antud suurimat käsku ehk reeglit – „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mt 22:37 Kui Jeesuse eluajal elanud variserid ja kirjatundjad oleksid mõistnud suurimat käsku, ei oleks nad Suurel Reedel saatnud Jeesus Kristust ristiteele!
Püha Ristitee peatuste meenutuseks on nüüd Kaarli kiriku seintele paigaldatud selleteemalised puulõiketehnikas pildid.
Hingedekuu 10. kuupäeval tähistatakse usupuhastaja Martin Lutheri sünnipäeva. Ühes Wittenbergi kirikus peetud jutluses, tuletas Luther meelde kristliku usu aluseid öeldes: „kõik inimesed on viha lapsed, aga Jumal on läkitanud oma Poja, et me usuksime temasse. Kes usaldab Kristust saab patust vabaks ja Jumala lapseks. Me peame armastuses tegema üksteisele seda, mida Jumal on meie usu järgi teinud meile“.
Kirikuaasta lõpus on igavikupühapäev, seda nimetatakse ka kuningas Kristuse pühaks. Selle päeva Piibli tekstid ja palved tuletavad meile meelde, et üksnes Jumal on eluandja ja elavakstegija ning inimene on oma eluga vastutav Jumala ees. Vana Testamendi algusest loeme: Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. 1Ms 2:7. Kuid Jumal on seadnud Inimese elule ette ajalise piiri ja siis võtab Jumal selle elava hinge, tagasi surmas!
Elu ei lõppe surmas neile, kes usuvad kuningas Kristusesse ja teenivad Teda ustavalt. Hoiame siis, armsad usukaaslased, meile kingitud elupäevadel kindlalt usku Kristusesse oma südames, sest Kristus on tõotanud kõikidele Temassse uskujatele: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Jh 5:24
Koguduse diakon Tiit Zeiger