Ma pole kunagi varem süvitsi mõelnud sõna „helde“ peale. See on üks sellistest sõnadest, mille tähendub on üheselt mõistetav. Helde on helde. Helde on inimene, kes jagab teistele heldelt teadmisi, materiaalset vara või midagi muud. Seda tehes ei oota ta loomulikult mingit tunnustust või tasu.
Ometi on see sõna palju avarama tähendusega just nagu sõna armastus.
Mulle meenub üks jutustus, mis kannab pealkirja „Helde puu“. Selle loos on juttu puust, kes algselt lootis olla ilus ja eriline. Ta jagas oma helduses endast kõik, isegi kännust sai midagi teha. Puu tõi ohvriks kõik, mis tal oli, kuid seejuures jäid tema enda soovid ja unistused tagaplaanile.
Meenub tähendamissõna lesknaisest, kes annab oma vaesuses viimase raha templis ohvriks. Selles samas loos viitab Jeesus rikkale, kes annab oma külluses väikese summa, arvates, et ta on ikka väga helde annetaja.
Helde on seega südame hoiak ja meelsus, millega inimene annetab raha, oma aega või midagi muud enda jaoks väärtuslikku. Ta teeb seda ootamata tunnustust või austust.
Jõuluajale vastu minnes on hea mõelda, et Jumal on selline helde andja, kes annab inimesele kõike lihtsalt niisama. Oma helduses lasi Ta oma Pojal inimeseks saada. Pühakiri tuletab meile meelde, et Jumala armastus on just nii helde, et Jumal saab Jeesuses inimese sarnaseks. Seda on raske mõista, kuid seda enam on meie usk ja usaldus need, mille abil teame, et Jumal hoolitseb meie eest ja Ta teeb seda heldelt.
Mööduv aasta on olnud keeruline ja sõda Euroopas ning majandusest tingitud raskused tekitavad hirmu ja meeleheidet. Kui aga meie kõrval on helde Jumal, siis ei heiduta meid miski, sest ta on meiega ka kõige suuremas kitsikuses. Astudes jõuluaega ja uude aastasse, tasub meil seda lihtsat asja ikka meeles pidada.