2018. aasta septembris toimunud viisiidil Eestisse ütles paavst Fransiscus presidendi roosiaias kultuuri ja riigitegelastele kõneledes: „Siiski tuleb kasuks, kui me kunagi ei unusta, et „hea elu” ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi.”
Vaadates enda ümber, näeme, et üsna sageli mõistetakse ja määratakse „head“ elu vaid materiaalsete väärtustega ning „heaks“ eluks peetakse elu, kus peamiseks ja sageli ka ainsaks mõõdupuuks on „mina“. See on ühemõõtmeline elu, kus ruumi on vaid minule, mis algab minust ja lõppeb minuga.
On selge, et hästi elatud elu, millele ka paavst oma kõnes vihjas, ei saa olla üheplaaniline, vaid vajab rohkem mõõtmeid. Lisaks „minale“ kuulub hästi elatud elu juurde lahutamatult ka „sina“. Oskus näha ja hoolida enda kõrval ka sama väärtuslikest ja võrdsetest teistest.
Detsembri kuu juhtsalm Psalmide raamatust lisab aga kahemõõtmelisele sina-mina maailmale veel ka kolmanda, võib-olla kõige olulisema mõõtme. Veidi pikemalt, kui juhtsalmis antud mõttekatkest, saame 65. Psalmis lugeda: „Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; /…/ Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu. Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.”
Laulik kinnitab meile, et Jumal on see, kes hoolitseb meie vajaduste eest ja saab täita meie elu rõõmu ja rahuga. Vaid siis, kui lisame „minale“ „sina“ ja siis ka „Tema“ muutub meie elu hästi elatud eluks.
Üks tuntud lugu jutustab: Professor pidas ülikoolis loengut. Loengu alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle umbes 5 cm suuruste kividega.
“Kas purk on nüüd kive täisis?” küsis ta tudengitelt. “Jaa!” vastasid tudengid.
Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja pistis need ettevaatlikult suurte kivide vahele.
“Kas purk on täis?” küsis ta uuesti. “Jah!” vastasid tudengid.
Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas selle kivide vahele. Nüüd hakkasid õpilased naerma, sest liiva mahtus purki ju ikkagi veel!
“Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu!?” ütles professor. “Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad. Väikesed kivid on vähem tähtsad. Aga liiv on hoopis midagi muud! Ärge unustage, et kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks.
Samuti on ka elus: kui täidate oma elu väikeste ja tühiste asjadega, siis ei jää enam ruumi suurte ja oluliste jaoks!
Advendiaeg annab meile võimaluse mõtiskleda selle üle, mis on meie elus tähtis ja valmistuda meie Issanda sünni tähistamiseks.
Üks hea kolleeg vastas kunagi küsimusele, et mis on elus kõige tähtsam: Kõige tähtsam elus on see, et kõige tähtsam oleks kõige tähtsam. Soovin, et meil oleks alanud advendi ajal aega ja tahtmist vaagida, mis on kõige tähtsam meie elus ning julgust ja meelekindlust seda kõige tähtsamat ka kõige tähtsamana hoida.
Diakon Meelis Holsting