“Septembrikuu esimese pühapäeva keskseks teemaks on ARMASTUS. Kirjutasin selle sõna teadlikult suurte tähtedega, sest armastusest räägitakse palju. Armastus abielus, armastus erinevates suhetes, enesearmastus, ligimese armastus ja kindlasti mõni armastuse tüüp veel.
Päris palju kohtab teemasid, mis on seotud enesearmastusega ja rõhutavad inimese eneserahulolu ja toimetulekut, isikliku õnne ja rõõmu saavutamist ning palju muudki, mis seotud mõttega, et enesearmastus, kui mitte öelda isekus, on kõige tähtsam.
Ka räägitakse palju ligimese armastusest. Tihti võib kuulda, kuidas kristlaste esmaseks ülesandeks on armastada ligimest. Olen pannud tähele, et sellise ootusega käib kaasas hoiak, et ligimesearmastus tähendab inimese ekslikkusega leppimist või tema patususe õigustamist.
Pühakiri rõhutab eriti Jeesuse kaudu, et armastada ei tule vaid oma ligimest. Armastada tuleb ka Jumalat. Julgen väita, et ilma Jumala armastuseta ei ole võimalik ka ligimest armastada. Armastus tähendab ohvrimeelsust ja ohvriks tuleb tuua oma mina. Mida rohkem inimene on kinni oma minas ja sellega seonduvas, seda vähem on ta valmis armastama isetult ja täie innuga Jumalat. Mida rohkem armastad Jumalat, seda suurem on armastus ka ligimese vastu.
Oleme inimestena ekslikud ja Jumal on meie vastu armuline, kui annab inimesele andeks eksimused. Jumala armastus aga peaks viima selleni, et oma elu korraldades eksiksime võimalikult vähe, sest ei taha Teda, kes meid on enne armastanud, kurvastada oma mõtete, sõnade ja tegudega.
Apostel Paulus kirjutab: Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk, on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”. Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine. Rm 13, 9–10.
Koguduse õpetaja Jaak Aus