„Jumal on Tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!“ (Ap 2:36). Nii kõneleb Peetrus Apostlite tegude raamatus oma Nelipüha jutluses. Peetrus võtab siin ühte lausesse kokku kõige olulisema – Jeesuse jumalikkus, tema ülestõusmises toodud lunastus ei sõltu meie usust, tegudest ja pingutustest, vaid on meist sõltumatu Jumala and.
Edasi saame Apostlite tegude raamatust lugeda: „…ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub”” (Ap 2:37–39).
Peetrus kinnitab, et Jumal kutsub kõiki ja meeleparandus, millest Peetrus räägib, on meie vastus sellele kutsele. Ning nii nagu Jumal kutsub meid mitte korra, vaid igal päeval, nii pole ka meeleparandus inimese elus ühekordne ja lõplik sündmus.
Ka meeleparandus on Jumala and inimesele, et ta võiks jõuda tõe tunnetamisele ja vabaneda kõigest, mis pole Jumalale meelepärane. Meeleparandus ei tähenda pelgalt kahetsust mineviku pärast, vaid oma mõtteviisi ja käitumisviisi muutmist – tõelist ja siirast kohtumist Kristusega.
Kogudusena seisame Tema ees igal pühapäeval ja kohtume Temaga tõeliselt armulaua sakramenti vastu võttes. Oleme Kaarli koguduses õnnelikus olukorras – ka alanud sügisel saame oma kirikus tulla Tema juurde mitte ainult pühapäeval, vaid ka nädala sees; mõnel päeval lõunapausi ajal, teisel varahommikul enne tööd võis siis ka päevatöö lõppedes. Saame tulla, peatuda ja Tema ees seista.
Martin Luther on öelnud: „Kristus tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid, see tähendab, üksnes tema teeb nad kõik õndsaks, üksnes tema on valgus, mis valgustab kõiki inimesi.”
Tulgem siis selle valguse juurde ja laskem ennast valgustada!
Koguduse diakon Meelis Holsting