Küllap olete kuulnud või lugenud reklaame, mis kuulutavad erinevate toodete poolmuidu või lausa tasuta saamist — liitu meiega, esimesed kuus kuud tasuta, seejärel on kuutasu 7,99€; igale uuele tellijale tasuta kingitus; too oma vana meile, saad uue soodsamalt; ostes kaks saate kolmanda tasuta.
Muidugi on meeldiv, kui saad soovitud asju soodsamalt või lausa ilma rahata. Et keegi mõtleb sulle ning teeb sulle heldeid pakkumisi. Teisalt on ainelises maailmas võimatu, et ükski asi päris tasuta võiks olla, keegi ju maksab nende eest siiski. Ning kas sellised poolmuidu või tasuta saadud asjad omavad siis meie jaoks kõrgemat väärtust kui teised?
Olgu nende materjaalsete asjadega kuidas on, nende väärtused on siinses ajas ja ruumis väga kõikuvad, ajapikku saab neistki rooste ja tolm. Kuidas on aga taevaste asjadega, Jumala halastuse ja armuga, Jeesuses Kristuses toodud võiduga patu ja surma üle, nende andidega, mille abil ja läbi me jääme usku püsima?
Küsitlustest tuleb välja, et usk, kirik ja Jumal ei ole inimeste jaoks enam kuigi olulised. Võib-olla on see nõnda sellepärast, et seda, mis on tasuta, mis on kingitud, ei osata hinnata, või et peame neid kuidagi endastmõistetavateks. Ka Jumal tuleb sageli meile meelde siis kui me pole millegagi rahul, kui teeme Talle näiteks sapiseid etteheiteid, stiilis: “Miks Sa ei tee nii nagu mina tahan, või et mis kasu on mul Sinusse uskumisest?”
On igati arusaadav, et nõndasamuti nagu sulane põllult tulles ootab palka, ootab ka Jumalasse uskuma hakanud inimene selle eest mingit soosingut, tasu või eelisõigusi, ja kui mitte silma ja käega katsutavat, siis vähemalt kiitussõnu või avalikku tunnustust teistelt. Peetruski küsis Jeesuse käest, kui oli vastu võtnud Tema kutse: “Mis me selle eest saame, kui me Sinu pärast kõik maha jätame ja järgneme Sulle?”
Me võime Peetruse kombel seda küsimustejada jätkata: “Mis me selle eest saame kui me Sinusse, Jumal, usume, ennast ristida laseme, palvetame, jumalateenistustel käime ja elame Sinu õpetuse järgi? Või mis on see meie tasu kui me iseenda ja lähedaste eest hoolitseme ning oma kätetööd teeme?”
On hämmastav kui sageli, isegi lausa et alati tahame me Jumala käest kõike küll saada, ning kui harva kui üldse oleme seejuures valmis midagi ka vastu andma, veel vähem saadut siis teistega jagama.
Aga küsigem seda küsimust täna siis teistpidi: “Mida Sina, Jumal ootad minult? Mida Sa tahad, et ma teeksin? Mida ma peaksin tegema selleks, et järgneda Sulle, ning mida endast Sulle ja teistele andma?”
Vastuse sellele annab Jeesus. Johannese evangeeliumis on kirjas Jeesuse sõnad: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.”
Selleks et taibata, mida Issand meilt ootab, tõsta oma pilk ja vaata Jeesusele ristipuul. Jeesus on sinu eest teinud kõik, et su hing saaks päästetud. Mitte sinu poolt ihaldatud ja igatsetud asjade pärast, kõrge palga, positsiooni või teiste tunnustuse ja kiituse pärast, vaid sinu hinge pärast on Jeesus andnud oma elu, et sina võiksid kogeda Jumala armu ja elada.
Mõistes kui Jumalast kaugel oleme oma elu ja valikutega olnud, ja kui palju valu oleme sellega nii Talle kui ka oma ligimestele toonud, kasvab Jumala abiga meis patutundmine. Sageli oleme pimedad mõistma Jumala hoidmist selles, mis meile pettumusi valmistavad. Mõelgem siinkohal kas või katsumustele, mis sind maadligi suruvad või asjadele mis ei õnnestu. Ehk on need hoopis märgiks Jumalalt, kes püüab sind juhatada õigele teele, et hoida sind millestki palju hullemast. Millestki, mida sa ise ei pruugi täna veel taibata ega ette näha.
Teisalt avab Jumala armulikkus meile tee ka ligimese juurde, andeks andva meele, eestpalvete ja heade tegude tegemise juurde. Ilma Jumala armuta on seda raske või lausa võimatu teha. Aga meil on vastutus, mitte ainult oma, vaid ka ligimese hinge eest. See ei tähenda teisele ainult siis-kui-mulle-sobib-ja-kui-ma-tahan abikätt ulatada, vaid see tähendab ka teiste eest palvetada, neid usuteel toetada ja julgustada, Jumala sõnaga õpetada ja kinnitada, et võimalikult paljud jõuaksid Jeesuse juurde ning saaksid osa Jumala imelisest armust, viimselt igavese elu annist.
Palugem siis Issandalt abi, et Tema aitaks meil näha õiget teed, leida Teda mitte maisest ja kaduvast, vaid taevastest asjadest, ja et Tema järel käimiseks teeksime õigeid valikuid oma hinge päästmise ja taevariigi kasuks. Omakasupüüdlikul jääb selle mõistmine kasinaks, kuid alandlik õpib igal sammul Jumalale toetuma ja Tema armus elama, sest ilma usuta, kiriku ja Kristuseta, ilma sõna ja selge õpetuse, osaduse, palvete ega armulaua andideta ei suuda me midagi.
Meil on Jumalat tarvis, ning meie kohus ja vastutada on nii Issandat kui ka oma ligimest armastuses teenida, tuua Issandale Tema armu eest tänu ja anda Tema kätte oma elu. Jumala arm on väga kallis, see on igavese elu arm. Ja oma armu annab Jumal kõigile, et parandaksime Tema abiga oma elu ja elaksime Jumala püha tahtmist mööda.
Õpetagu Issand meile teed tõe juurde, et Tema läbi jõuaksime taevariiki, mitte oma õigusele ja tõele oma maist elu rajades, vaid Tema õpetusele, armule ja halastusele toetudes elaksime tõeks usku, mis hoiab meid Temas igaveseks jäädavaks eluks.
Koguudse abiõpetaja Kaisa Kirikal