Tänane pühapäev keskendub võitlusele kurjusega.Tänast on nimetatud ka läbikatsumise või saatanast lahtiütlemise päevaks. Kust aga tuleb kurjus; miks on inimeste vahel nii palju vihkamist ja sõdimist; kui Jumal on hea, siis kuidas Ta laseb sellel kõigel sündida?
Pühakiri kinnitab, et Jumal ei kiusa kedagi. Pigem on nii, nagu ütleb apostel Jaakobus, “et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu.” Kiusatused lähtuvad ennekõike inimese isekusest, tunnetest kantud mõtetest, ihadest ja himudest, kui inimene teadlikult on Jumalale selja pööranud ning on lahus Tema armastusest.
Kurjus saab inimese kergesti kätte siis kui ta hakkab kahtlema armastavas ja halastavas Jumalas. Kahtlev inimene pöörab Jumalale selja ja astub vastu Tema seadustele. Ta tahab ise oma elu väikese jumalana otsustada, mis on talle hea ja mis mitte. See sisendab meile ka valesid Jumala kohta ja moonutab Jumala antud tõdesid. Viimselt hakkame arutlema, kas Jumal on või ei ole; kui Ta on, kas Ta siis on ka minu elus. Paljud ei suudagi eneses ületada skepsist ja eelarvamusi, mis on Jumalasse uskumisega seotud. Ka hirm kaotuse eest paneb end Jumala usaldamise asemel kindlustama pigem enesehinnangut tõstvate asjade, vara või võimuga, selmet et oma lootust Jumala peale panna.
See võib peituda meie võlts-alandlikkuses, me arvame end Jumala ees alandlikud ja ustavad olevat, teiste inimestegagi saame viisakalt läbi, kuid oma südames kanname teiste silme eest peitu jäävat kibedust ja kadedust, kipume end teistega võrdlema ning kergekäeliselt teisi hukka mõistma.
See võib peita end meie välisesse usuellu, andes meile väära usukindluse. See võib saada peidetud käskude pidamise ja aktiivse kirikus käimise, heade tegude tegemise maski taha. Ei ole vale hoida kinni Jumala antud seadustest, lugeda sõna, palvetada, käia kirikus, teha häid tegusid. Kuid, kui seeläbi saavad meist teiste silmis heakskiitu otsivad ning oma välise usuelu imetlejad, teisisõnu kirjatundjad ja variserid, kes vaid välisega loodavad oma hingeõndsuse ära teenida, on kurb. Kuhu jäävad siis edaspidine patutundmine, kahetsemine ja meeleparandus, kasvamine Kristuse poole?
See võib ennast peita millessegi meie poolt ihaldatusse, olgu siis asjadesse, või avalduda au ja kuulsuse januna, või milleski muus, nõnda et me ei panegi tähele seda, kuidas oleme kurjuse poolt juba alla neelatud. Seeläbi kasvavad meis aga ahnus, uhkus, upsakus, tigedus. Oma valikuid tehes mõtleme ennekõike endi soovidele ja vajadustele ega arvesta seejuures Jumala tahtega. … Taas saab kuri meid kergesti kätte, juhtides meid pattu mitte patuks nimetama või Jumala tõdesid väänama, “õpetades” meid pühakirjastki välja lugema seda, mida meie kuulda tahame.
Need olid vaid mõned märksõnad, ehk et kurjusel on lõpmata palju teid ja vahendeid, et meid Jumala silma alt eemale juhtida, meie usku kõigutada ning oma võrku tõmmata. See kõik ei saagi lõppema enne kui me oma silmi pole pööranud Kristuse poole. Kuni selle ajani peamegi iseennast elu keskpunktiks, näeme oma tõde ja õigust, oma haiget saanud uhkust, kõike ja kõiki, kes ja mis on meile ülekohut teinud…
Issand aga tahab meid vabastada kõigest ülekohtust ja meid kammitsevast. Ütleb pühapäeva teemagi meileseda, Jeesus on kurjuse võimu võitja. Apostel Pauluse sõnade läbi: “Vabaduseks on Kristus teid vabastanud, ärge laske endid taas orjaikkesse panna.” Issand ootab, et pööraksime oma palge Tema poole, et võiksime Tema abiga näha ja märgata oma tehtud kurja, seda, mis lahutab meid Jumalast ja meie ligimesest. Ta ootab, et tunnistaksime oma süüd ja oma patusust, et parandaksime oma meelt ning näeksime nii oma kui ka teiste elu ja selle teekonda Tema, Jumala silmade läbi.
Praegusel ajal, mil meie ellu mahub välispidiselt palju seda, mis viib meilt kindluse oma oleviku ja tuleviku osas, leiame meelerahu Jumala ligiolus, Tema palge ees olles, koos Temaga oma argipäeva käies. Otsigem siis Tema juurest oma ellu pidet, kust igal sammul võime kinni hoida. Palugem, et Tema päästaks meid ära kurjast, kõigest meie hinge ja vaimu hävitavast ja lammutavast, ning selle asemel et Tema abiga kasvaksid meis usk ja usaldus Issanda vastu, lootus Tema abile ja armule.
Säärane usk ja usaldus Issandale aitavad meid — Assiisi Franciscuse sõnadega — vaatamata kõigele, külvata kurjuse asemel rohkem armastust, ülekohtu asemel andestust, kahtluste asemel usku, lootusetuse asemel lootust, pimeduse asemel valgust, ja kurbuse asemel rõõmu.
Kasutagem siis meile antud paastu ja meeleparandusaega, et meie elu saaks Jumala armastuses uueks ja kannaks sellele kohaseid häid vilju. Jumala abiga ärgem laskem kurjal võitu saada enese üle, vaid võitkem kuri armastuse ja heaga.
Abiõpetaja Kaisa Kirikal