Usun, et paljud on näinud-kuulnud, ja mõned ehk ka ise osa võtnud mälumängudest, mnemoturniiridest või viktoriinidest, kus tuleb esitatud küsimustele kiiresti vastuseid anda. Olgu need siis meie ette seatud pildi, teksti või asjana, peame me ära arvama, kelle või millega on tegu, milline on õige valik või vastus.
Selliste võistluste pealtvaatajatena oleme meiegi mängu tõmmatud. Märkame sedagi, kuidas võrreldes võistlustules olijatega suudame neist palju kiiremini õigeid vastuseid anda ega mõista, kuidas teistel see nii kaua aega võtab. Kõik näib ju nii lihtne ja loogiline, lausa lapsemäng.
Kas sama ei juhtu sageli ka usuelus, ka kätte jõudnud paastuajas — et teoorias teame palju, teame kuidas keegi peaks elama, käituma ja mida tegema, kuid kui asjad meie elu praktilisele tasandile laskuvad, siis jääme tihti jänni, hakkame hämama, seatud õpetusi ja käske omakasupüüdlikult tõlgendama ning eluolu vastavalt oma ootustele ja soovidele seadma. Me justkui “unustame” need õiged vastused ja valikud, ning oma ihadest lummatuna eksime kõrbetühjusesse?
Oleme kirikuaastas jõudnud paastuaega. Paastuajale kohaselt on kirikus muutunud liturgiline värv patukahetsuse, meeleparanduse ja kannatuse värviks violetseks. Liturgia, pühakirja lugemised, palved ja kirikulaulud suunavad meie pilgu Jumala Pojale, kutsudes kõiki osa saama Jeesuse elust ja õpetusest, Tema kannatusteest ja ristisurmast, et saaksime senisest enam süüvida Jeesuse toodud võidule patu ja surma üle, mille läbi Tema on meid lunastanud.
Täna vaatame pühakirja lugemistes otsa kurjusele ja saatana tegevusele inimese juures. Meie teejuhiks on kõrbekuumusesse viidud Jeesus, kelle ette kurat erinevaid ahvatlusi seab: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et see saaks leivaks!”
Kõiki maailma kuningriike näidates ütles kurat: “Ma tahan anda sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende hiilguse, sest see on minu kätte antud ja mina võin selle anda, kellele ma iganes tahan. Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik sinu päralt.”
Ja veel proovis saatan: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast siit alla, sest kirjutatud on: sinu pärast käsib ta oma ingleid, et nad sind hoiaksid, ja et nad kannaksid sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei lööks.”
Alanud paastuaeg võib meiegi jaoks kujuneda kõrberännakuks – selle ahvatluste, kuid ka kahtluste, kiusatuste, meeleheite ja kannatustega. Kõrb on piiblis sagedane pilt edasi andmaks ilma Jumalata elava inimese elu trööstitust. Kõrbe kuivuses puudub elu, ja seegi, mis on veel elus, puudub lootus elule, see hääbub ja kaob kiiresti. Kõrb on meeleheite, kiusatuste ja katsumuste koht, paik kus inimest ihu, hinge ja vaimu poolest igati proovile pannakse.
Mõni kogeb ja tunnetab kõrbekuumust lühemat, teine pikemat aega, viigu meid elukõrbesse siis ootamatult õlgadele vajunud rasked koormad, või see kui tervis alt veab, või kui meie suhted on sassi läinud, või kui kätetöö ei taha edeneda …
Teisalt võib meie usuelu kõrbeks muuta ka väliselt ülikülluslik ja hea elu. “Kõik hea, mis mul on,” nõnda kinnitatakse endale, “selle on mu oma käeramm ja tarkus mulle toonud.” Jah, väliselt võib meie elu olla ilus ja kena, kuid kuidas on lood meie hingepõlluga, on see viljakas või sootuks kuivanud, täis kõrbeliiva ja tühja välja, kus kuri püüab meile ahvatledes näidata seda-ja-teist, millest meil veel õnneliku elu elamiseks puudu oleks ja mida salamisi ehk ihaldame — olgu selleks siis võim, raha, au või kuulsus. Võimalusi on palju.
Saatan teeb pidevalt jõupingutusi, et meilt võtta õiget usku ja lootust Jumalale. Ta esitab vääriti Jumala loomust, mõjutab inimesi pidama Jumalat julmaks türanniks, kes on kitsi andma meile head ning pole meid halbadest asjadest hoidnud..
Meid eksitades paneb kuri sedagi kiuslikult enestelt küsima, “kas ma siis tõesti olen nii halb inimene, et ma peaksin veel ka oma elu ja meelt parandama.. ma ei tapa ega varasta, kirikuski käin.. et vahest on hoopis Jumal see, kes seab mu ette liiga kõrgeid nõudmisi? Ehk mõni teine tee oleks minu jaoks kergem, mis juhiks mind kergemalt soovitud heale elule?”
Kõrb on salakaval paik. Ja nii lihtne on seal eksida õigelt teelt. Ja inimene on leidlik, kui talle miski ei meeldi, siis rajab ta ise sellise tee, mis tema arvates suudab hingetühjust täita. Erinevad vaimsuse praktikad ja raamatud, õpitoad ja koolitused pakuvad lühemaid või pikemaid teid hingekõrbest välja ja igatsetud õnneni jõudmiseks — “keskendu oma jõule, tahtele, annetele ja sinu päralt on maailm, jms.”
Ehk sellepärast on tänagi palju neid, kes väga teraselt hoolitsevad kõige silmale ja kõrvale nähtava eest, kuid lasevad patul ja kurjusel eneses kasvada ning saatana lubadustel end pimestada. Jumala sõnastki annab välja noppida ju omale meelepärane ning jätta kõrvale see, mis meie õnnevalemiga ei sobi. Südamekõrbes ulub aga jätkuvalt tuul, sest isekusele ja eneseõigusele toetudes leitakse rohkeid põhjendusi selleks, miks hoiduda kõrvale Issanda pakutavast meeleparanduse teest.
Aga just meeleparanduse teele kutsub Issand meid ka alanud paastuajal. See on väärtuslik aeg, selleks et astuksime Kristusele lähemale ning pöörduksime oma teedelt tagasi Tema juurde. Jeesus ei täitnud kuradi soove, Ta ei hakanud saatanaga vaidlema või kaaluma ühe või teise pakkumise kasulikkust, vaid vastas kiusajale Jumala sõnaga: “Kirjutatud on, inimene ei ela üksnes leivast; kummarda oma Jumalat ja teeni ainult teda; sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat!”
Issand, kes on salajas, näeb ka meie südamesse, elukõrbesse kus elame. Ta näeb ja teab sedagi, kas oleme paastuaega astunud pelgalt vaid kombetäitmise pärast, või soovime siiralt oma elu ja meelt parandada. Ta jätkuvalt kinnitab meile, et Tema on tee, tõde ja elu. Tema on kannatanud ja surnud ka meie pärast, ja Ta tahab meid päästa ning hoida õiges usus igavesse ellu viival teel.
Ei tasu arvata või loota, et sellele teele alandlikkuses astudes õnnestub meil vältida või kõrvale põigata kiusatustest ja katsumustest, mida oma eksimuste ja pattude peale vaatamine ning meeleparanduse tee meile toob. Peame jätma oma isekuse ning ausalt otsa vaatama oma nõrkustele, et hindaksime oma elu, selle harjumusi ja eesmärke tõetruult. Vaid Jumala abiga saame oma südamest ja elust välja juurida kõik selle, mis meid Temast eemal hoiab, meid koormavad valed ja enesepettuse, et võiksime nende asemel leida Jumala juures andeksandmist ja armu, rahu, mida see maailm ega ükski inimene ei saa meile anda. Vaid Temaga koos kõrbeteed käies ja hoides oma silmad Tema peal suudame jääda kurjale kurdiks.
Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale.
Koguduse abiõpetaja KAISA KIRIKAL