Jutlus paastuaja 4. pühapäeval

Kiitus olgu Sulle, Kristus, igavese kirkuse kuningas. Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega. Kiitus olgu Sulle, Kristus, igavese kirkuse kuningas. Psalm 145:15–16
Lugemine püha Johannese evangeeliumist 6. peatükist s 24–35
Rahvahulgad astusid paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid Ta teiselt poolt järve, ütlesid nad Talle: „Rabi, millal Sa siia said?” Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.” Siis nad ütlesid Talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?”
Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute Temasse, kelle Ta on läkitanud.” Siis nad ütlesid Talle: „Mis tunnustähe Sa siis teed, et me näeksime ja võiksime Sind uskuda? Mida Sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.”
Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” Siis nad ütlesid Talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!” Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.”
See on püha evangeelium. Kiitus olgu Sulle, Kristus.

Tänasele, neljandale paastuaja pühapäevale ja alanud nädalale on antud teemaks elu andev ja hoidev eluleib, mis kinnitab meid eluteekonnal. Pühapäevase missa vana kiriklikust algussalmist on sellele pühapäevale tulnud nimetus ka laetare, mis teisisõnu tähendab rõõmustage:
Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite. See väljendab, et tänane pühapäev on kui eriline peatuskoht, rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul.
Jah, tänases päevas võime aga küsida, kuidas või mille üle võiksime rõõmustada, just eriti kui mõtleme valla pääsenud viirusele ning sellele, kuidas üleilmselt tehakse suuri jõupingutusi selleks, et säästa ja päästa inimesi. Või kuidas võiksime rõõmu tunda, kui meiegi süda on täis muret, olgu siis edasisele toimetulekule mõeldes, või ka mure oma tervise ja armsate pärast. Me vaatame tänasele päevale ja tunneme kurbust, on hirmugi. Me tunneme, et meie käed on seotud ning teha justkui polegi enam suurt midagi.
Kuuldud pühakirja lugemisedki ei suuda esmapilgul pakkuda meile lohutust. Nii tundub ka prohvet Aamose sõnum olevat vastuolus tänase pühapäeva üleskutsega rõõmustada. Prohveti sõnad on hoiatavad, ning kõnelevad Jumala kohtust kõigi üle, kes on tõrksad võtma kuulda Jumala häält ja otsima Tema palet.
Just praegu seisame Jumala rahvana silmitsi vabariigi valitsuse poolt kehtestatud eriolukorraga, mil jumalateenistuste pidamine on keelatud. Prohveti sõnad on täide läinud, maale on nälg tulnud, mitte leiva ja vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele. Piiratud on inimeste osasaamine Jumala sõna lugemistest ja ühisest palvest, ühisest laulmisest ja paljudest teistest tegevustest. Kõik see võib aga muserdada ning eemaldumine ei pruugi toimuda ainult Jumalast, vaid ka teisest inimesest. Nii on oht kaugeneda kõigest ja kõigist ning saada usus leigeks, ükskõikseks.
Eks see, kas ja mille üle me rõõmu tunneme, või millele keskendume sõltub palju sellest, mida me otsime ja mida tarbime. Küllap on igal toimetulekuks oma vajadused ja nõudmised. Mõni saab hakkama vähesega, teine on täitmatu külluseski … mis on aga sinu eluleib, mis on sulle just nüüd ja praegu oluline? Millest sa toitud, kuidas hoiad oma hinge ja vaimu elus; ning kuhu, mida ja kuidas sa külvad?
Jumala laste eluleib on hingamine Jumalas ja Tema ligiolus, igas hetkes Tema armastusse jäämine, olgu siis sõna, palve või armulaua andide läbi. Ega asjata toonita apostel Peetrus kuuldud epistli tekstis jätkuvat igatsust vaimuliku selge piima järele, sest vaid selle varal saame kasvada Jumala ja Tema pääste poole.
Tänased pühakirja lugemised tuletavad meile meelde, mille järgi inimene nälga ja janu tunneb ning kuhu poole rändab. Nõnda nagu Iisraeli rahvas rändas Siinai kõrbes Tõotatud Maa poole, nii oleme meiegi oma elutee rännakul taevase kodu poole. Et jääda ellu, just hingeliselt ja vaimselt, on hädavajalik hoida oma silmad Issanda peal. Just kitsikuse ajad panevad meid rohkem mõtlema sellele, mis on elus oluline ja väärtuslik. Aegadel, mil kõik näib lootusetu, otsime rohkem kui varem oma ellu pidet, kust kinni hoida. Aga vaadakem, et me otsiksime seda õigest kohast! Jah, ka täna saavad paljude silmad tõstetud üles, et otsida Jumala palet ja Tema juures leida tulevikku ja lootust. Tuntakse janu Jumala armu järele, palutakse, et Issand tooks meile rahu; et Tema sõna oleks valguseks ja juhatuseks; et Issand päästaks meie hinge!
See on selge ja juhatav sõnum kõigile, kelle eluallikas on Issand, kelle poole hüüame ja kellele oma lootuse paneme tänaseski päevas. Aga mitte ainult, meie usk Issandasse ja Tema abisse peavad väljenduma kõiges, mida teeme — meie mõtetes, sõnades ja tegudes, Assiisi Fransiskuse palve sõnadele toetudes teisisõnu öeldes — et külvaksime just nüüd kurjuse asemel senisest rohkem armastust, ülekohtu asemel andestust, kahtluste asemel usku, lootusetuse asemel lootust, pimeduse asemel valgust, ja kurbuse asemel rõõmu. See ongi Jumala tegu, et me usume Temasse, kelle Ta on läkitanud. Ja seda on meie kohustus jagada teistelegi.
Mõeldes veelkord praegusele ajale, siis jah, see on raske ja keeruline. Rohkem kui varem vajame me just täna kaduva roa asemel hingetoitu ning seda annab meile Issand. Me vajame üksteist, ja vajame Issandat. Ja Tema on tõotanud meid sööta ja joota, ning Tema julgustab meid, öeldes igale elavale hingele: Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.
Jah, meie usk võib edasise peale mõeldes kõikuda, aga Issand on tõotanud meile jätkuvalt iseennast oma andides anda, et meid usus kinnitada ning hoida meid õigel teel. Issand on meid otsinud ja leidnud. Ja meid leidnuna kinnitab Ta, oma ja meie Isast kõneldes: Aga Tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud.
Lõppeks ei sõltu meie rõõm ja õnn mitte sellest, mida meil pole, vaid sellest, mis meil on. Täna saame otsida ja leida Issandat ja hoida kinni Tema tõotustest, et me ei peaks kord kurvastusega tõdema, et kuigi me otsime, me ei leia Teda. Issand on meid leidnud — et meid mitte enam kaotada. Aamen