Ülestõusnud Issand on meiega kõige keerukamatel hetkedel

Ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Lk 2:10–11

See on tuntud salm jõuluevangeeliumist ja tavaliselt kuuleb seda jõuluõhtul.  Käesoleval aastal kasutan seda teadlikult ka ülestõusmispühadest rääkides. 

Lugesin mõned aastad tagasi just neid salme jõulupühadel kõikidele kirikusse tulnud koolilastele. Ka jõuluõhtu jutlus oli üles ehitatud sellele tekstile. Eriliselt rõhutasin mõtet, et Jeesus on tulnud meid päästma, just Tema on meie Päästja. Ühel kooli jumalateenistusel küsisin lastelt, mis neil tuleb esimesena pähe kuuldes sõna päästja. Vastuseid oli mitmeid: punane auto, sireen, voolikutega mehed, kiirabiarstid jne. Igal juhul teadsid lapsed, et päästjat on vaja siis, kui oleme sattunud hätta ja meie elu on ohus.

Nüüd saame taas rääkida päästmisest, aga mitte päästeametist või kiirabist. Tõeks saab see, millest ingel kuulutas. Jeesuse kannatusnädala sündmused ja ülestõusmispühad toovad selle päästesõnumi vahetult meieni. 

Jeesuse kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi on Jumal meieni toonud oma armastuse, et meie ei hukkuks. Jumal päästab meid oma Poja läbi kõigest patust ja süüst, avab meile taevavärava ja kingib elu. Jumal päästab meid surmast! Rõhutan seda täna eriliselt. Et me surmast pääseksime, laseb Jumal oma Pojal kannatada ja surra ning äratab ta surnuist üles. Miks ma seda rõhutan? Mitte üksnes sellepärast, et ülestõusmise sündmus on ristiusu alus, vaid põhjusel, et sageli inimesed ei taipa selle olulisust. Mida siis?

Mõni aeg tagasi küsisin umbes kolme-kümnelt gümnaasiumi noortelt, et kas te usute elu pärast surma? Teate, milline oli vastus? Enamus neist tõstis käe! Meie arutelu läkski sealt edasi. Küsisin, et millest selline kindel arusaam ja mõte? Arutelu tulemusena taipasin, et seda võetaksegi iseenesestmõistetavalt. Elu pärast surma, sõltumata vormist või uskumusest, on inimestele omane ja seda võetakse loomulikult. 

Ometi ei ole üheski religioonis surmajärgne elu maise eluga kaasnev hüve, vaid see tuleb välja teenida või mingil muul moel saavutada. Igal juhul tuleb selleks midagi teha. Elu igavikus ei ole iseenesestmõistetav. Kristluses pakub selle võimaluse Jumal oma Poja läbi, kelle surnuist ülestõusmist me tähistame.

Sellest osa saamiseks ei tule teha muud, kui sellesse uskuda ja oma elu usaldada Jumala hoole ja armastuse alla. Jumalast ja Tema armastusest kinni hoides ning selles püsimine annab meile selle, mida igavikuks või surmajärgseks eluks nimetame.

Ülestõusmise sündmus paneb meie usule aluse, kinkides meile lootuse ja juhtides meid armastuse täiuse poole. Jeesuse Kristuse elu, kannatuste ja surma läbi on meile kingitud pääste ja elu igavikus. See on hea põhjus, et süveneksime päästesõnumisse ja igaüks meist võiks mõista, kui suure armastusega Jumal meid on armastanud. Ta on meile oma Poja andnud, et meie Tema läbi elada võiksime.

Armsad kaasteelised! Ka praegusel keerulisel ajal, mil elame erakorralistes tingimustes, on paljude mõtetes segadust, abitust ja ka meeleheidet. Sageli kaob just sellistes olukordades lootus ja tekib lootusetuse tunne.

Meil aga, kes usume Jeesuse ülestõusmisesse, on olemas see teadmine, et ka kõige keerukamates olukordades ei ole me kunagi üksi. Ülestõusnud Issand on meiega kõige keerukamatel hetkedel ja Temaga koos saame elada siin ajalikus maailmas ja kord igavikus. 

Kandku meid kõiki vanakiriklik tunnistus: Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti Ta on üles tõusnud!

Soovin kõikidele õnnistatud pühi ja hoidku ning kandku teid Kõigeväeline Jumal!

Koguduse õpetaja Jaak Aus