Tänast jutlust ette valmistades hakkas mulle kuskilt külge sõna ootama. Nii tabasin end mõttelt, et see sõna on meie emakeeles natuke sarnane sõnaga – muretsema. Mitte niivõrd sisulises pooles kui ehk iseloomustava sõnana. Olen sellest ka kõnelenud, et me eestlased, muretseme kogu aeg ja kõige pärast. Muretseme, mida teha söögiks õhtul, muretseme oma laste käekäigu pärast, muretseme toimetuleku pärast, muretseme lapsi, muretseme homse pärast, muretseme ja muretseme.
Nõnda on ka ootamisega. Ootame kogu aeg midagi. Ootame, et õnn naerataks, ootame rahulikumat aega, ootame vaktsineerimist, ootame haiguse kadumist, ootame ja ootame. Ka uue aasta hakul küsiti ikka ja jälle: Mida sa uuelt aastalt ootad? Millise ootusega sa uude aastasse astud?
Nii võiksin küsida täna teie igaühe käest: Mida teie ootate? Millised on teie ootused?
See „ ootamise“ teema tuli tegelikult tänastest tekstidest. Võiks ütelda, et see millest kõneleb Johannes, kui ta räägib messia ootusest ja selle ootuse peatsest täitumisest, on ju meile tänaseks tõeks saanud ja meie jaoks on see muutunud tegelikkuseks, milles VT ennustused rääkisid ja mida enne Jeesust oodati.
Kuuldud evangeeliumi algus väljendab ootust, et Johannes on see Messias, keda oodatakse. Johannes aga rõhutab, et tema ristib veega, aga pärast teda tuleb see, kes ristib vaimu ja tulega. On tähelepanuväärne, et mitmetes käsikirjades ei räägita vaid veega ristimisest. Räägitakse ka meeleparandusest. Nii saabki öelda, et evangelist Luukas rõhutab seda, et kes on meeleparandusristimisega ristitud, nägi ja kuulis Jeesuse ristimisel toimuvat.
Siin ongi üks oluline mõte, mida tahan rõhutada. Selleks, et taibata ning kogeda Jumala ligiolu, on vaja meeleparandust. Muidu võib juhtuda nii, et inimene võib uskuda Jumalat, aga temaga kohtumine on võimalik vaid läbis selle, kui inimene tunnistab oma patusust ning väljendab sellega igatsust Jumala järgi. Kui see nii on, siis ei saada meid vaid usk Jumalasse vaid saame kogeda tema ligiolu.
Jeesusel ei oleks olnud vaja end lasta ristida Johannesel. Ometi Ta teeb seda. Ta teeb seda solidaarsusest näitamaks, et ta kuulub ühte meiesuguste, patuste inimestega. Pärast seda avanebki taevas ja kostub kinnitus, et see on minu armas Poeg. Tuvi, kes on laskunud taevast kinnitab Püha Vaimu kohalolu ja nii ongi nad koos: Isa ja Poeg ja Püha Vaim.
Mida aga siis tähendab see Johannese ütlus, kui ta ütleb, et Tema, kes tuleb tema järgi, ristib vaimu ja tulega.
Tuli tähistab Piiblis Jumala õiglast viha ja lõpliku karistust, mis tabab neid, kes on Temale selja keeranud. See tuli on hävitav ja põrmustav. Selles samas evangeeliumis, kahetiestkümnendas peatkükis ka Jeesus räägib ise tule viskamisest maapeale. Samas räägib Ta ka ristimisest, millega Teda veel ristitakse.
Jeesus viitab siin oma kannatustele ja surmale.
Siin on tänase jutluse teine oluline koht: On märkimisväärne, et just selles kontekstis saame ütelda, et ristimine meid selle hävitava tule ja hukatuse eest kaitseb ning muudab selle tule armutuleks. Lihtsamalt öeldes saab ristimine meie jaoks armuteoks ja teeb võimalikuks pääsemise hukatusest. Jeesus ütleb Markuse evangeeliumis: „ Kes usub ja on ristitud, see päästetakse“ Mk16:16
Jeesuse ristimine toob esile meile olulise sõnumi ja põhjendab miks peame ennast ja oma lapsi ristima. See sõnum on: Iga inimene vajab meeleparandust ja pattude andeksandist ja ei ole ühtegi inimest, kes sada saaks saavutada ilma Jeesuseta. Ja see on kindlasti olulisim küsimus inimese hingeõndsuseks.
Oleme luterlikus kirikus harjunud sellega, et räägitakse palju lunastatuks saamisest usu läbi ja Jumala armust. Selle taustal on teadmine, et keegi ei saa omale päästet või lunastust välja teenida oma tegudega. Nii jääbki mulje, et kuna oleme lunastatud usu läbi, ei pea inimene omaltpoolt enam midagi tegema, sest Kristus on ju kõik teinud ära. Meil jääb üle vaid seda vastu võtta.
Arvan, et selline hoiak on viinud ka luterlikus kirikus selleni, kus sageli taandub kõik mõttekäigule, et vahet ei ole kuidas elan, milline on minu arusaam perekonnast, poliitikast, kirikus käimisest, igapäevasest palveelust, armulaua vajalikkusest jne. Kõige olulisem on usk ja arm.
Ometi just meeleparandus ja taipamine, et oma elu parandamine, Kristusest juhindumine viib meid selleni, et taipame tegelikult Jumala armu imelisust ja erilisust.
Ilma Kristuseta ei saavuta ma midagi. Tema ligiolu saab meie jaoks võimalikuks kui ikka ja jälle oma elu korrastame ja Tema tahtmist mööda elame.
Jutluse alguse juurde tulles võiks nüüd uuesti küsida: mida meie ootame?
Jah ka kristlastena me ootame. Ootame aga üht asja ja see ootus on toodud Nikaia usutunnistuses: Me ootame tulevas ajastu elu. Elu mis saab meile võimalikuks selle läbi, et Jeesus on võtnud enese peale Jumala viha ja nuhtluse ning kinkinud meile selle armust, kui inimene vaid oma meelt parandab ja seda armu igapäevaselt igatseb.
Koguduse õpetaja Jaak Aus