Käes on jõulupüha, mille keskmes on Jeesuse sündimise lugu. Luuka evangeeliumist kuulsime, kuidas “nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.”
Väikeses uinuvas Petlemma linnas ei olnud Jõululapsele aset… Kui valusalt see kõlab ja tänagi südamesse lõikab! “Selles pühade melus ja tulede säras, kinkide külluses, lõbusas käras; sel päeval, kui teha on nii palju muud; murede, haiguste, vaevade keskel, kildudeks purunenud elus ja surmas — kõlab üle maa ja ilma — kus on Su ase, Jõululaps? Kus on küll paik, kus on ruumi Su jaoks…”
Issand ei leidnud kohta inimeste juures tol esimesel jõuluööl. Nagu püha perekond saadeti Petlemma kodudest minema, loomalauta inimeste silme eest ära, nii on juhtunud läbi aegade paljude kodudega — et Jeesus ei segaks meie elurutiini, sissekäidud mõtteid ja meelepäraseid tegevusi, meie soovidest ja tahtmistest palistatud eluteed. “Kas on Sul meie juures kohta, Jõululaps?”
Usun, et see, kas Jõululapsel on meie juures kohta, ja kas Tema sündimine puudutab meie elu, on väga palju seotud sellega, kes Jeesus meie jaoks on.
Ühes teises evangeeliumiloos kohtub seesama Jõululaps Jeesus ühe pimedaga, kes üle kõige soovis nägijaks saada. Ja nii sündis, pime nägi jälle — kuhuiganes sai ta nüüd minna ja midaiganes sai ta teha! Jeesus aga teadis, et pime vajas palju rohkemat kui ainult seda, mida ta ihaldanud oli. Meiegi vajame palju enamat kui jõulutunne kord aastas.
“Kas sa usud Minusse?” kõlab Jeesuse küsimus pimedale hiljem. Seesama küsimus esitatakse siin jõulusõime juures täna meilegi. Jeesus teab, et me oleme küll nägijad, aga me ei näe väga kaugele.
Kas midagi sarnast pole ka usuga Jumalasse ja Tema usaldamisega? Et me otsime Jeesust vaid mõnel ilusal hetkel oma elus, olgu need siis jõulupühad, või meie ristimisepäev, leeripüha, laulatus või matus, ning ülejäänud ajal lükkame Ta taas oma elu äärealadele, et võiksime meelepäraselt oma parema äranägemise järgi edasi elada?
Või siis ootame Jeesuselt alatasa uusi imesid, sealhulgas sedagi, et Ta jõuliselt meie ja teiste inimeste elu kitsaskohtadesse nüüd ja kohe sekkuks, et Ta lahendaks igapäevased mured, raviks haigeid, vastaks arusaadavalt meie palvetele? Et alles siis suudame ka Temasse uskuda ja oma usku kuidagiviisi säilitada — ja sedagi ainult siis, kui Ta teeb just nii nagu meie tahame.
Jah, meie mured ja hädad võivad saada soovitud lahendusi. Aga Jeesus ei ole kuldkala, kes täidab meie isekusest juhitud soove. Ta tahab igaühele anda hoopis midagi rohkemat ja paremat kui see, mida me täna igatseme või ihaldame. Ta tahab, et näeksime kaugemale, mitte ainult homsesse või ülehomsesse päeva või eelseisvasse uude aastasse, vaid neistki hetkedest ja aegadest palju kaugemale.
See jõuluime, mida ihaldada ja soovida, ning mis saab nähtavaks Jõululaps Jeesuse sündimisega tagasihoidlikus laudas, on Jeesuse kutse meile uuele elu teekonnale.
See kutse kõlab igal meie elu hetkel, — oleme me siis karjaste kombel oma elu väljadel paremat äranägemist mööda elades; või Petlemma linnaelanike kombel katkematus elu siginas saginas, nõnda et meil pole aegagi oma hingeõndsuse peale mõelda; või oleme need nägijad kuid ometi nii pimedad, kes Jeesuse sirgudes aastakümneid hiljem ootasid Temalt aina suuremaid tunnustähti ja imetegusid, et nad ometi saaksid Temasse uskuda.
Teejuhina juhib Jeesus meid samm-haaval oma elu ja õpetuse juurde, Tema tõotuste ja heldete andide juurde, et võiksime Tema silmade läbi oma elu peale vaadates märgata head, mis meis on, aga teisalt et saaksime Tema abiga parandada oma elu vead ja eksimused, et võiksime oma elupäevi elada puhta südamega.
See teekond ulatub koos Jeesusega minnes oma otsaga Kolgata mäele, kus Jeesus annab oma elu Teda põlgava ja hukka mõistva rahva eest. Kuid see ulatub sealtki kaugemale, jõudes suurde ülestõusmise hommikusse, kus Jeesuse haud on tühi.
Küsigem siis tänasel tunnil enda käest uuesti: kas jõululaps Jeesusel on kohta meie juures? Ja seda mitte ainult täna, siin jõulukirikus olles, vaid ka siis kui siit pühakojast läheme ning pühade möödudes taas oma argipäeva jõuame?
Nõnda siis pole jõulud vaid üks hetk aastas, mida pikisilmi hapukapsa ja verivorstide pärast oodata nagu ka peapiiskop Viilma neljandal advendil siin kantslis koguduse ja kiriku aastapäeval kõneldes meid manitses. Tõeliseks ja täiuslikuks jõulupühade imeks ei ole ka kohev valge lumevaip ja härmas puud, või jõulukuusk ja kingitused ning pühademuusika kaubanduskeskustes. Vaid selleks on ja jääb lihaks saanud Jeesus Kristus.
Samm-haaval koos Jeesusega oma eluteed käies hoitakse meid Tema juures ja küljes, ning ka õiges usus igaveseks jäädavaks eluks. Jeesuse sündimine siia ilma ja see, kes Jeesus meie jaoks on, puudutab mitte ainult meie olevikku, seda tänast päeva koos pühade tuledesäras, vaid veelgi enam — see puudutab meie tulevikku, meie hingeõndsust.
Olgu siis Tema arm ja ligiolu meile igapäevaseks kaitseks ja õnnistuseks, pühamuks ja pelgupaigaks, nii tänasel päeval, kui viimaselt igal meie elupäeval kuni meie elu otsani, ja sealtki veel edasi.
Õnnistatud jõulupühi meile kõigile!
Koguduse abiõpetaja Kaisa Kirikal