Septembri juhtsalm Koguja raamatust suunab meie mõtted Jumala loomistööle ja inimese suhtele Looja ja looduga. Juba Piibli esimestel lehekülgedel kinnitab Looja oma päevatööd lõpetades ja hinnates, et see oli hea. Tõsi, selle töö täiuslikkuses oleme ilmselt ka ise korduvalt veendunud, vaadates kaunil suvepäeval mererannal päikeseloojangust punaseks värvunud taevast või siis uudistades kargel talvehommikul mantli varrukale langenud lumehelvest.
Tõenäoliselt on ka iga inimene heitnud vahel pilgu tähistaeva poole ja mõtisklenud, mis on tähtede taga. Neil hetkedel, püüdes vaadata nähtava taha, tunneme sõnulseletamatut igatsust, tunnetame oma südamesse pandud igavikku. Samas oleme tundnud oma mõistmise piiratust. Kogenud, kuidas Jumalale ja Tema tööle mõeldes jääb palju meie silmale varjatuks ja mõistusele haaramatuks.
Tänapäeval räägitakse palju elukestvast õppimisest. Muutuvas maailmas vajame toimetulekuks ju kogu aeg uusi teadmisi ja oskusi. Oleme taibanud, et kuigi oleme koolis käinud ja tarkust kogunud, ei tea me veel kõike algusest lõpuni. Sama kehtib ka meie vaimuliku kasvamise kohta. Meie mõistmine Jumalast ja tema tööst ning loomingust ei lõpe leerikooliga. Nii saame ka algaval sügisel pakkuda oma koguduse juures mitmeid võimalusi, mis mõeldud just ühiseks vaimulikuks kasvamiseks. Seda nii lastele, noortele, kui täiskasvanutele. Olgu selleks loengusari, rekollekstiooni õhtud, kirikukool, minutid Piibliga vms. Võtkem aega ajalike mõtete kõrval mõtiskleda ka ajatute teemade üle, sest igaühe meie südames on igavik, mis vajab ja ootab hoolt ja hoolitsust.