Armsad usuteel rändajad!
Kuidas ma leian armulise Jumala? Selle küsimuse esitas endale eeskujulik saksa munk Martin Luther. See oli keskaja inimeste põhiküsimus ning seda on kindlasti endalt küsinud ka tänapäeval tuhanded inimesed. Miks inimkond üldse otsib vastust sellel küsimusele? Põhiliselt esitatakse see küsimus siis, kui tuntakse endas ära patutunnetus. Patutunnetus saab inimesele ilmsiks usus. Seetõttu on patt ennekõike usuline realiteet ja puudutab otseselt eksimist Jumala seaduste (kümme käsku) vastu. Jumala seaduste vastu eksimisega kaugeneb inimene Jumalast ning ilma Jumalata sünnivad patud kergesti. Aga pattu teinud inimesel tekib süütunne, millest on vaja vabaneda. Uskliku inimese süda lihtsalt nõuab pattude kustutamise vajadust, muidu mürgitab patutunnetus tema edasise elu.
Martin Luther sündis ja elas hilisemal keskajal. Sel ajal pidi moraalikäskude vastu eksinud inimene läbi tegema kolmeosalise patukustutus akti: patukahetsuse tunnistuse, patu pihtimise vaimulikule ja viimaks tegema hüvitusteo, mille määras vaimulik. Viimast osa sai keskajal asendada ka indulgentsi ehk patukustutuskirja ostmisega, mis kustutas pattu teinud inimeselt ajaliku karistuse. Indulgents sisaldas ülekantud tähenduses kellegi püha inimese poolt tehtud meelepäraseid tegusid Jumalale, mida hoiti tänapäeva mõistes virtuaalse varandusena. Indulgentside väljaandmine oli kujunenud Lutheri elu ajal paavsti otseseks privileegiks, sest paavsti „varakambris talletati“ pühakute poolt tehtud häid tegusid. Indulgentse müüdi ka kampaaniatena. Näiteks ristisõdade katteks, aga ka paavstile Püha Peetri kiriku ehitamiseks.
Kuidas siis sündis ligi 500 aastat tagasi maailma konfessioon, kuhu tänapäeval kuulub ligikaudu 72 miljonit liiget, 98. erinevast riigist? Kirikuõpetaja Martin Luther, kes töötas Wittenbergi ülikoolis märkas, et pihile tulnud inimesed teatasid, et nad on indulgentse ostes juba patud lunastanud. Põhjalikult teoloogiat õppinud Lutherile, kes teadis peast igat kirjakohta Piiblist, tundus asi kahtlane. Ristiusu alused, evangeeliumid, indulgentside müüki ette ei ole näinud!
Sellel ajal oli ülikoolides tavaks, et üliõpilaste eneseväljenduse harjutamiseks riputati teadetahvlile erinevaid väitlus teemasid, mida siis ühiselt ülikooli siseselt arutati. Martin Luther otsustas indulgentside müümise küsimuse panna ülikooli sisesele arutlusele. Aastal 1517 kirjutas auväärne teoloogiadoktor Martin Luther valmis 95. disputatsioonisedelit ehk teesi ja pani need arutlemiseks. Samuti saatis Luther need teesid 31.10.1517a ( usupuhastuspüha) koos kaaskirjaga Mainzi peapiiskop Albrechtile, et ka piiskop annaks omapoolt hinnangu, kas patukustutuskirjad on vastavuses Kristuse lunastusõpetusega.
Luther oli teesides esitatud küsimused põhjalikult läbi mõtelnud. Võrdlemiseks võib esitada mõned näited disputatsiooniteemadest. Tees nr. 27: „Inimlikku jutlustavad need, kes ütlevad, et otsekohe kui kasti heidetud münt kõliseb, lendab hing (puhastustulest) välja“.
Tees nr 28. „Kindel on, et münti kastides kõlisedes võib kasvada omakasu ja ahnus, kiriku eest-palve, aga on üksnes Jumala kätes.“
Tees nr. 86: „Miks paavst, kelle varandused tänapäeval on ülivägevad, rammusamad rammusatest, ei ehita pigem oma rahast, mitte vaeste usklike omast, seda püha Peetruse basiilikat.“
Ülalesitatud paari teesi põhjal võime mõista, miks Luther soovis diskuteerida patukustutusõpetuse teemal. Keskaegne kirik oli teinud lunastussedelite müümise suureks äriks, mis riivas paljude usklikke õiglustunnet. Lutheri arvates oli kirikupea otsus, müüa patukustutuse kirju, otseses vastuolus Kristuse õpetusega. Lunastusõpetus, aga on ju kristliku usu kesksemaid teemasid. Lunastusõpetusest rääkides, tuleb järgida õigusmõistmist usu läbi: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.“/Ro 3,23-26/. Kui nüüd pattu teinud inimene hakkab lunastuse saamiseks lootma enda poolt tehtud headele tegudele (indulgentside ostmine), siis ta jääbki lootma iseendale ja kaugeneb oma Loojast. Sel juhul on inimene endale jumalaks. Aga inimese tehtud patud saab õigeks mõista üksnes Jumal. Mõelge ka Meie Isa palvele: „Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu ,,,,,,,,,,,,, ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele …… vaid päästa meid ära kurjast! /Mt 6, 9-13/ Selgelt tunnistatakse palves, et me usaldame oma pattude andeksandmise ainult Jumala peale.
Mungana otsis Luther hingeõndsust askeesis ja palvetamises, professorina uuris ja kommenteeris ta ristiusu põhiteost. Kindlasti ei olnud Wittenbergi ülikooli teoloog Martin Lutheri sooviks hästi toimivat kirikut kukutada. Kuna ta oli oma elus jõudnud ristiusu keskmeni läbi suurte katsumuste ja kannatuste, siis ta ei suutnud enam vaikida nähes indulgentside müümisega seonduvat ja kutsus kirikut ühiselt arutama lunastusteemaga seonduvat! Kahjuks sedelitele kirjutatud küsimused jäidki disputatsiooni korras arutamata. Küll aga suutis peaaegu nähtamatu ususäde süüdata need 95 pabersedelit võimsaks usuleegiks. Ja selle ususädeme tekitas kahte indulgentsi münti teineteise vastu lüües üks lihtne, saksa talupoja peres sündinud poisslaps Martin, kellele anti hiljem lisanimi usupuhastaja. Ta oli sama lihtne nagu Galilea järve kalur Siimon, kellele anti hiljem lisanimi Peetrus ning kelle nimelist kirikut ehitas paavst, indulgentside müügist saadud raha eest.
Jumala sõna usaldades ehitas Noa laeva, Jumala sõna peale läks Aabram välja oma kodukohast, Jumala S(sõna) valguses sündis ristiusk, mis tundus sel ajal võimatu olevat, Jumala sõna juhtis ka Martin Lutherit. Temast alguse saanud usupuhastus viis kristliku usu taas Piibli, apostelliku usu ja õpetuse juurde tagasi. Jeesuse jünger apostel Peetrus ise tunnistas samuti, et „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ /Ap 5,29/. Inimkond tuleb ja läheb, aga Jumala Sõna on püsiv. Jumalikke asjade valguses tasub meeles pidada Jeesuse ajal elanud juudi Suurkohtu, variser Gamalieli tarku sõnu: „Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis läheb see tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada, et teist ei saaks sõdijad Jumala enese vastu. /Ap 5:38-39/
Kas Luther leidis armulise Jumala? Luther annab sellele küsimusele vastuse Wormsi riigipäeval õeldud sõnadega: „Kui mulle Piibli või mõistuse abil ei näidata, et ma olen eksinud – sest ma ei usalda ei paavsti ega kirikukogu autoriteeti, sest nad on eksinud ja üksteisele vastu rääkinud –, siis minu südametunnistus on seotud Jumala sõnaga. Ma ei saa ega taha midagi tagasi võtta, sest on ebakindel ja väär teha oma südametunnistuse vastu. Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa. Aidaku mind Jumal. Aamen.“
Soovin et te armastaksite oma ligimesi nagu iseennast! Armastus ei tee ligimesele kurja: siis on armastus käsu täitmine /Ro 13, 9-10/
Armsad lugejad! Soovitan teil usupuhastuse ja luterluse teemade kohta lugeda Tartu, Jaani Kiriku õpetaja, teoloogiadoktor Urmas Petti artikleid. Tema kunagise õpilasena, olen talle südamest tänulik, et ta on tõlkinud eesti keelde ja ka avaldanud eesti keeles reformatoorse teoloogiga seonduvat. Samuti hindan kõrgelt neid teadmisi ja headust, mida olen õppinud Urmas Pettilt ning kannan neid väärtusi alati endaga kaasas. Ka selles mõtiskluses olen kasutanud materjali, mida on avaldanud Urmas Petti.
Vt. http://usuteadus.ee/wordpress/wp-content/uploads/2000/06_UA_1_2000_Petti.pdf
Diakon Tiit Zeiger