„Issand, ma hüüan sind appi, tõtta mu juurde“, nende sõnadega algab psalm 141 Taaveti laulude kogumikust. Eesti üks viljakamaid heliloojaid Cyrillus Kreek, kelle sünnist möödub märtsis 133 aastat, kirjutas sellele laulule ja veel mitmele psalmile eestikeelse koorimuusika seade. Psalmidele ja eesti rahvaviisidele emakeelset koorimuusikat komponeerides andis ta olulise panuse meie kauni keele säilimisele ja vaimse sügavuse usklike inimeste palveelule.
Palve kuulub usklike inimeste usuelu keskmesse. Palves avab inimene oma hinge Jumalale, oodates temalt abi ja vastust. Ka ülal nimetatud psalmi kirjutaja palub Jumalalt lahendust kiusatuste võitmiseks. See on inimhinge üllas väärtus, kui kõigepealt nähakse eneses nõrkust seista vastu kiusatustele ja seejärel hüüda Issandat appi nendest pääsemiseks.
Paastukuul meenutame, kelle väega võitis Jeesus kõrbes kuradi poolt etteseatud kiusatused /Mt 4:10/. Vaatame ka endasse, kas me ise suudaksime vastu seista erinevatele kiusatustele ja väljuda neist võitjana! Õpime oma tegusid kaaluma Jumala „kaaluga“, mitte sõprade ja tuttavate pilgu läbi.
Kui inimeses kaalub Jumala armastamise üles enesearmastus, siis sarnaneme Taanieli raamatust tuntud Pärsia kuningas Dareiosele. Tema enesearmastust ära kasutades andsid asehaldurid kuningale kinnitamiseks seaduse, mis kohustas igaüht palvetes pöörduma ainult kuninga poole. Seadusega sooviti kõrvaldada juudi rahvusest kuninga asetäitjat Taanieli, kes oli kuninga silmis väga hinnatud. Teda süüdistati igapäevases palvetamises Iisraeli Jumala poole ja karistuseks pidi ta heidetama lõvide koopasse. Kuningas kahetses otsust, aga seadust ei saanud muuta. Nii ta usaldas Taanieli päästmise Iisraeli Jumalale, öeldes talle: „Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!” /Tn 6:17/
Kuninga kahetsemine on meeleparanduse ja alandlikkuse tunnuseks. Nüüd kaalus temas Jumala armastamine üles enese-armastuse ja ta soovis paastumisega kaasa aidata olukorra lahendamisele nagu on kirjutatud Taanieli raamatus: „Kuningas läks oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.“ /Tn 6:19/ Seal, kus Jumal aitab, lõppeb kõik õnnelikult. Taaniel väljus võitjana!
Paastumine on inimesele õndsusloolise tähendusega, sest selliselt väljendatakse siirast kahetsust ja soovi meelt parandada. Kui oleme paastuajal suutnud ennast kas või natukenegi paremaks muuta, saame rõõmu tunda Jeesuse tarkadest sõnadest: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.” /Lk 15:7/
Kaunist emakeelepäeva Cyrillus Kreegi koorimuusikaga ja tasast meelt Palmipuudepühaks,
diakon Tiit Zeiger