Heinakuu juhtsalmiks on Jeesuse sõnad Mäejutlusest: Kus su aare on, seal on ka su süda. (Mt 6:21). Sellele eelnevas salmis tuletab Jeesus meile meelde, et koguksime aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta.
Meil kõigil on midagi, mida me üle kõige kalliks peame, mis tundub meile elus kõige olulisem, kõige väärtuslikum, mis tähendab meie jaoks rikkust, mille poole me püüdleme. Tänapäeva maailmas ei pruugi see enam sugugi olla vaid rahaline jõukus või materiaalne heaolu, sageli on inimesed eneste jaoks esikohale asetanud tunnustuse, edukuse, teatud sotsiaalse staatuse või positsiooni, mida taotletakse iga hinna eest, millest tehakse enestele elusiht. Jeesus ei taha muidugi öelda, nagu peaks inimene olema ilmtingimata ja igas mõttes vaene, ei tohiks panna kõrvale vara, taotleda edu ja lugupidamist või tegeleda asjadega, mis talle huvi pakuvad, kuid oluline on suhtumine: me ei tohiks nende väärtuste taotlemisest sõltuvusse sattuda, et meie süda muutuks lõpuks nii kõvaks, et koi ja rooste saavad sellele liiga teha. Oma südant saame aga avatuna hoida üksnes usus.
Laulus Ma kummardan Sind, Armuvägi on read:
Oh Jeesus, oma püha nime
mu südamesse kirjuta,
et Sinu suure armu ime
võiks hinge sisse vajuda,
et sõna, töö ja terve elu
siis kuulutaks Su nime ilu! /KLPR 264,4./
Ei ole sugugi lihtne alati ja igas olukorras Jumalat usaldada, kuid see ei ole ka võimatu. Vaadakem ja võtkem eeskujuks kasvõi Jeesuse apostlite elatud elu, keda meenutame apostlite pühapäeval 24. juulil. Nemad elasid ja surid Issanda teenistuses, olles küll ühelt poolt lihtsad inimesed, kuid usus kõige erilisemad, nende südame rikkus taevasse kogutud varandus oli ääretult suur.
Usus on ka meile antud kõik varad, usus lähevad paika meie väärtushinnangud ja prioriteedid, usus me taipame, et Jeesus on surma ära võitnud, et me kord saaksime minna igavesse ellu, sinna, kuhu me siit maailmast midagi kaasa ei võta, ei maja, autot, mündikogu või lemmikserviisi. See, kes on rikas Jumalas, on jäädavalt rikas. Sellele varandusele toetub meie lootus ja see on aare, mis hoiab meid nii selles maises elus kui viib meid kord üle igaviku läve…
Diakon Saima Sellak-Martinson