Maarja Magdaleena oli isik, kellest Jeesus oli välja ajanud seitse kurja vaimu. Teadmine, et kellelgi on tegemist kurjade vaimudega võib meis väga lihtsalt võõristust ja halvakspanu esile kutsuda. Seda tõenäolisemalt ka sel juhul, kui keskendume olnule, kõigele negatiivsele, mis oli ja ei soovi märgata inimeses aset leidnud muutust. Maarja Magdaleena jaoks oli see kohtumine elumuutev, temast sai pärast kõnealust sündmust Jeesuse ustavaim naisjünger, kes koos teiste pühendunud naistega Tema eest hoolitses, kes seisis Ta risti all ja avastas ülestõusmispäeva hommikul tühja haua ning kellele Jeesus end sealsamas ilmutas.
Nii mõnigi usklik on väljendanud oma igatsust Jeesust näha, osa saada Tema üleloomulikust ilmutusest või soovi kogeda kasvõi mingitki märki Õnnistegijalt ja on pettunud, et seda seni tulnud ei ole… Samas ei olegi Jeesusega kohtumine ehk nii võimatu, eriti kui mõtleme Tema enese sõnadele, mida Ta räägib tähendamissõnas rahvaste kohtust Matteuse evangeeliumi 25. peatükis. Ta ütleb: „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ Kuulajate imestavale küsimusele, et millal küll sellised olukorrad olnud on, vastab Jeesus, et „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Nii ei pea me Jeesust otsima mitte „tule- või suitsusambast“ ehk igatsema mingit üleloomulikku märki Temalt, vaid piisab, kui suhtume igasse abivajavasse ligimesse lugupidamise ja austusega, mõistes, et seda tehes kohtume ja teenime Jeesust ennast. Palugem selleks Temalt eneselt avatud südant, märkamist ja jõudu, et saaksime kunagi Maarja Magdaleena kombel julgelt ütelda: „Ma olen näinud Issandat.”
Koguduse diakon Saima Sellak-Martinson