Jeesus kõneleb tähendamissõna taevariigist kui kuninglikust pulmapeost. Ta räägib kuningast, kes tegi oma pojale pulmad ja läkitas oma sulaseid kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Üks oli ostnud põllu, mida ta kaema kiirustas, teine tahtis katsetada oma uusi härgi, kolmas oli äsja võtnud naise ja seepärast ei saanud tulla. Kuningas ütles: Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei ole seda väärt. Ja oma sulaste poole pöördudes ütles ta: Minge nüüd ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! Ja nii nad tegid ning pulmakoda sai pidulisi täis.
See pilt jutustab Jumala riigi suurest pidusöögist ja sellele kutsututest. Issand kutsub meid enese juurde, et saaksime osa taevariigi rikkustest siin maa peal, mis kinnitaksid meid ja hoiaksid õiges usus igaveseks jäädavaks eluks. Tulge, sest kõik on juba valmis! Tulge Minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Ja nõnda nagu oli Jeesuse kõneldud evangeeliumiloos on see tänapäevalgi — on neid, kes kutset kuulda võtavad, ning neidki, kes selle tagasi lükkavad. Pidusöömaaeg ei jäänud ju pidamata. Ja võib arvata, et need, kes ootamatult peole said, tundsid sellest ehk suurematki rõõmu kui need, kellele oli see vaid järjekordne tüütu kohustus teiste tegemiste reas.
Issand kutsub aga iga inimest: Tulge, sest kõik on ju valmis! Ta kutsub meid osa saama armust ja vabadusest, mille Tema on Jeesuse kaudu meile kinkunud. Ta on kõik meie heaks teinud ja valmis pannud. Ja igaüks, kes Teda kuulda võtab, on oodatud. Kas meie kõrvad ja süda on aga avatud, et kuuleksime Issanda kutset? Millise vastuse anname Talle? Või otsime ikka veel vabandusi selleks, et kutset eirata ning kurdiks jääda? Aga mis juhtuks siis, kui me siiski tuleksime?
Abiõpetaja Kaisa Kirikal