Jeesus ütleb: Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!
Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!
/Matteuse evangeelium 6:16–18/
Oleme kirikuaastas jõudnud paastuaega. Jeesuse minemisega Jeruusalemma, vastu oma kannatustele ja ristisurmale on alanud Jumala Armastuse ohvritee. Jumal andis oma Poja, et parandada Looja ja loodu vahelist katki läinut. Jumalik Armastus loobus jumalikust aust, et saada sulaseks ja kannatada meie eest, ning teha seeläbi meie heaks kõik. Apostel Pauluse sõnadega öeldult: Kristus loobus Jumala kujust ja võttis orja kuju, Ta sai inimeste sarnaseks ja Ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, ja sai kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast, et Kristus on kannatanud ja iseennast ohverdanud, tõstis Jumal Ta kõrgemaks kõrgest ja annetas talle nime, mis on üle iga teise nime. Tema nimes nõtkub iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja iga keel tunnistab – Jeesus on Issand – Jumala Isa kirkuseks /Fl 2:5–11/.
Kui sisestada Apollo veebiraamatupoe otsingumootorisse sõna “paast”, siis kuvatakse umbes kümmekond paastust kõnelevat raamatut: Paastuköök. Traditsiooniline; Eluküsimused. Tervislik toitumine ja paast; Paastudieet 5:2; Paastuga terveks; Paastumisest; Paastumise abil haigustest vabaks. Paastumisega terveks; Organismi puhastamine paastu ja toiduvalikuga; Saledaks ja terveks paastudes. Julgen arvata, et enamikes neis raamatutes mõistetakse paastu sünonüümina dieedipidamisele, s.o igapäevase toidu ja joogi vähendamisele või neist lausa loobumisele. Järjest vähem osatakse paastumist tänapäeval seostada kristliku eluviisi lahutamatu osana. Võibolla tehakse seda veel suuremate vennaskirikute – õigeusu ja katoliku kiriku puhul, kuid protestantlikes kirikutes on paastu eesmärgiteadlikkust siiski veel tagasihoidlik.
Paast on Jumala hindamatu and, ütleb Püha Basilius Suur. Paastumine ei ole enese karistamine, see ei tähenda ainult söögist ja joogist loobumist ega kohusta meid nälgima. Üldiselt on paastuajal lubatud süüa kord päevas korralikult kõht täis ning lisaks sellele võtta hommikuti ja õhtuti kerget einet. Siiski tuleb ihulisele, s.t välisele paastumisele lisaks otsustavalt minna ka sügavuti, võtta aega ja heita pilk oma südamesse, keskenduda lisaks ihulisele paastule ka oma hinge- ja vaimuelu üle vaatamisele ning selle korrastamisele. Tuleks endalt küsida, millest võiks lisaks toidu vähendamisele loobuda? Ehk lubatakse endale käitumist, mõtteid ja sõnu, mis pole Jumala lapsele sobilikud? Või on harrastusi või harjumusi, mis nõuavad suuremat tähelepanu ja aega, nõnda et need on lahutanud inimese Jumalast, ning seetõttu on pühakirja lugemist, jumalateenistustel osalemist ja palvetamist napiks jäänud. Kui suudetakse oma igapäeva elu analüüsides märgata, et nii mõnestki asjust igapäevases elus – üksikust mõttest, sõnast, teost, tegemata jätmisest või ka teisest inimesest –, millest püütakse kramplikult kinni hoida, kasvab tegelikult takistus vaimulikul teekonnal edasi liikumiseks, on seegi juba suur samm edasi.
Paastumine ihu ja hingega ei ole üksnes kaalulangetamine, vaid see on keskendumine palvele ja Jumalale. See on uue eluhoiaku taotlemine – uus suhtumine söömisesse ja joomisesse ning ka töötamisse ja igapäevastesse harjumustesse. See on vaimne teekond, vabaduse tee ning vaimse tee süvendamine. See on oma suhte Jumalaga ülevaatamise aeg, süvenemine Jumala Sõnasse, jumalateenistusel osalemine ja palvetamine. See on enese siiras läbikatsumine. See on aeg küsida, mida ja kuidas saan mina Jumala armastusele vastata? Kuidas saan teha head oma kaasteelistele, kuidas jagada Jumala armastust?
Paastuaeg annab võimaluse tõsta oma silmad selle maailma ahvatlusilt Kristusele, meie Elu allikale. See on aeg pöörduda tagasi Looja rüppe, tunnetada oma eluteel selgemalt Tema pühadust ja armastust, mis on saanud eriliselt nähtavaks Kristuse kannatusis ja ristisurmas. See on aeg palvetada ihu ja hingega. See on aeg märgata, mille läbi ollakse end ise Jumalast lahutanud; see on aeg lahti lasta igapäevasest mürast ja ajaröövlitest. Kristus ootab meilt oma MINA salgamist, oma patu ja kiindumuse siirast kahetsemist, pakkudes meile alandlikkuses armastuse teel Tema järgimist.
Palvetagem, et meie silmad saaksid avatud. Et Issand aitaks meil loobuda sellest, mis meie hinge ei toida, ja elada Sõnast, mis juhatab meid igavesse ellu. Et märkaksime Jeesust kannatamas meie ja kogu maailma pärast. Et mõistaksime ja saaksime osa Jumala Armastusest. Nõnda saab patu ja surma võitnud Armastus ka kesk meie sekka, meie südamesse.
Kaisa Kirikal