Käes on november, kirikuaasta viimane kuu, mida rahvakalendris kutsutakse ka hingekuuks. See on rahu ja endasse vaatamise aeg. Sellesse vaiksesse aega jäävad mitmed kiriklikud tähtpäevad. Mõned on pühendatud usuvõitluses kannatanud inimeste mälestamiseks, osadel meenutatakse elu kaduvust.
Selle kuu loosungisalm Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma on võetud Iiobi raamatust. Iiob tundis elu igas olukorras Jumala juhtimist ja tahet. Ta ei teinud Jumalale etteheiteid ka kõige rängemates kannatustes, vaid kummardus aukartuses Jumala tahteotsuste ees.
Kõigi pühakute päeval mälestatakse märtreid. Nad jäid usulise tagakiusamiste ajal truuks Kristuse rajatud religioonile, tihti oma elu hinnaga. Märtrite usulist veenudumust sobiks iseloomustama apostel Pauluse sõnad: Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas! /Rm 8:39/.
Keskajal mälestati hingedepäeval surnud usklikke inimesi, tänapäeval meenutatakse küünla leegi soojuses esivanemaid ja lähedasi inimesi.
Igavikupühapäev on Jeesuse Kristuse püha, samuti kõigi surnute mälestuspüha. Surm kuulub inimelu juurde. Kord kutsub Jumal iga inimese sellest imekaunist ja täiuslikust maailmast igavikku. Jumal on inimese emaihus loonud ja talle elu kinkinud, kord võtab Jumal selle surmas tagasi.
Nüüd on mõistlik ka endalt küsida, kuidas olen hoolt kandnud Jumalalt kingitud hinge ja ihu eest? Kas olen sõnade ja tegudega valmistanud Issandale rõõmu või muret?
Soovin, et ka teie elus oleks usaldus ja usk Jumalasse sama tugevad nagu Iiobil, kes valmistas Issandale suurt rõõmu ning pidage elus ikka meeles apostel Pauluse sõnu: sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. /2Kr 5:10/