Jumal ütleb: Minu eluase on nende juures: mina olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Hs 37:27
Niimoodi rääkis Issand prohvet Hesekieli kaudu Iisraeli rahvale. See toimus ajal, mil nad viibisid Paabeli vangipõlves, küüditatutena oma kodudest…
Küll väga palju aastaid hiljem aset leidnuna, aga ka meie rahva hinge on jäänud valusad mälestused küüditamistest – vägivaldsest sekkumisest inimeste ellu, perede lõhkumisest, kodude hävitamisest. Nii mõnigi Siberist eluga naasnu on ilmekalt kirjeldanud, kui palju andis neile raskustes jõudu esivanematelt pärit usk, lootus ja kindel teadmine, et Jumal ei hülga omasid.
Loodame, et sellist traagikat ei tule meie rahval enam kunagi üle elada, kuid jättes kõrvale ühiskonnas toimuva ja keskendudes üksikisikule, siis muresid ja keerulisi igapäevaseid probleeme, millega silmitsi seista, jagub inimeste ellu ka tänapäeval. Millest me jõudu ammutame, kuidas oskame elus ette tulevaid raskusi ületada? Kas suudame esivanemate eeskujul panna kõik lootuse Jumala peale ja usaldada kogu oma elu Tema kätte?
Jumal on läbi prohvet Jesaja suu kinnitanud: “Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” /Js 43:1/
Andku meile igal päeval jõudu ja lootust need prohvetite suu läbi öeldud sõnad, milles Jumal ise kinnitab meile, et Ta on meile Jumalaks ja Tema, kes on meid omadeks kutsunud ja kelle rahvaks me oleme, ei pea kartma, vaid saame endid täiesti Tema kätte varju alla usaldada. Jätkugu meil oskust ja tahet igal ajal ja igas olukorras tänada Jumalat selle eest, mis Tema meile on andnud, usaldada Teda täielikult, sest ainult Tema teab, mis meil parasjagu vaja on ja lõpuks meile kasuks tuleb. Tsiteerides oma nooruse Siberisse jätnu sõnu tuntud laulust: “Mis Jumal teeb, on ikka hea, Ta tahtmine on õige”.
Diakon Saima Sellak-Martinson