KOGUDUSE ÕPETAJA JUTLUS 3. PAASTUAJA PÜHAPÄEVAL 15. märtsil 2020
Jr 26: 12–16 Neid tõugatakse ja nad langevad
Ps 25:11–20 Palve juhatuse, andestuse ja kaitse pärast
Ilm 3:14–19 Läkitus Laodikeia kogudusele
Jh 12:37–43 Juudid ei söanda Jeesusesse uskuda
Aeg-ajalt tunnen ma eneses teatud ängi. Seda on raske kirjeldada: on tunne, et mingi asi teeb valu ja see raskus rõhub hinge. Olen märganud, et see juhtub tavaliselt siis, kui tajun selget ülekohut või ebaõiglust. Ei ole harvad ka need olukorrad, kus selline raske seisund tuleb hinge siis, kui näed, kuidas inimesed oma elu pillavad ja langetavad otsuseid, mille puhul on ette näha, et need ei saa pikas perspektiivis head olla. Siis kurvastad ja tunned otsekui süüd, et sa ei saa midagi selle heaks teha ega olukorda parandada.
Selline mõtted tulid pähe, kui lugesin tänaseid tekste. Nendes tekstides võib märgata sarnast joont. Kõik tegelased, kes on kuuldud tekstide keskmes, on suures mures ja ilmselt ka seetõttu väga kurvad.
Prohvet Jeremija on silmitsi sellega, et teda soovitakse tappa. Põhjuseks see, et ta räägib rahvale ning nende juhtidele sellest, et kohe tabab seda riiki häving. Põhjus ikka see sama, millest võisite kuulda eelmisel pühapäeval. See on rahva eemaldumine Jumalast, tema juhatusetest ja tahtest. Prohvet kuulutab Issanda käsul, et inimesed võtaks aru pähe ja kuuletuksid Jumala Sõnale, parandaksid meelt ja kahetseksid eemaldumist Jumala tahtest ehk kahetseksid oma pattu. Tulemuseks on, et preestrid räägivad sellest, kuidas templiteenistus ja ohverdamine aitab eemal hoida kõik häda. Samas kuulutavad prohvetid, et isegi kui toimub tagasilangus, on see vaid mööduv nähtus. Nii peabki prohvet ennast kaitsma ja tema kaitsekõne muutub peagi süüdistuskõneks. Ta kõneleb sellest, kuidas tema ei ole tegelikult surma väärt, vaid hukkamõistu väärivad need, kes on jätnud kasutamata võimaluse meeleparanduseks ning ei ole pööranud tehtud kurja heaks. Prohveti sõnum on selge: Nii rahvas kui juhid ei ole võtnud kuulda hoiatusi ja selle tulemusena ootab riiki ees langus ning pagendus.
Kahjuks ei anna Piibel sageli edasi emotsioone, aga kui seda olukorda ette kujutada, siis on ilmselt Jeremija kurb ja nukker, sest ta näeb oma rahva allakäiku ja seda, mis on selle põhjused. Paraku keegi ei kuula, vaid püütakse hoopis tülikast hädakuulutajast vabaneda.
Natuke on sarnane ka olukord epistlis kuulduga. Ilmutuse raamatust kuuldud tekst on läkitus Laodikea kogudusele. Nägija Johannes üldiselt on manitsev kõikidele kogudustele saadetud läkitustes, kuid alati on ta lisanud ka midagi positiivset koguduses toimuva kohta. Laodikea kogudusele saadetud läkituses ei ütle Jonhannes ühtegi head sõna. See kogudus on läbinisti korrumpeerunud ja elab enesepettuses, keda ootab ees häving.
Ka Johannese evangeeliumi tekstis ei ole rõõmu palju, vaid evangelist tõdeb, et kuigi Jeesus oli teinud hulgaliselt tunnustähti, ei uskunud nad siiski Temasse. (Jh 12:37) Ja isegi kui on neid, kes Jeesusesse usuvad, ei tunnista nad seda valitsuse ees, sest nende jaoks on olulisem inimeste tunnustus kui Jumala oma.
Teeb ju kurvaks ja mõtlikuks? Miks on siis nii, et inimesed ei armasta Kristust ega Jumala tahet. Kui selline mõttekäik ka kellegagi jutuks tuleb, siis sageli mõtlen, et miks inimesed nii tõsiselt vastanduvad, vastu hakkavad Jumalale? Mida kardetakse? Miks usku ja Jumalat ikka ja jälle halvustatakse, kuigi ei võta ta ju inimese elust midagi ära, vaid minu kogemus ütleb, et vastupidi annab juurde ja teeb selle elu imeliseks ja kauniks.
Tasuks ehk korra mõtelda, et kas on midagi, mida me inimestena kardame? Kõige sagedamini kardetakse oma pere pärast. Mure oma armsate pärast on see, mis kartust tekitab. Kardetakse ja muretsetakse oma tervise pärast ja ka surm on see, mis hirmutab. Täna tänaval küsides saaksin ilmselt vastuse, et viirus ja selle levik paneb meid kartma ja pelgama.
Ja nii võib kergesti juhtuda, et kõikvõimalikud hirmud panevad meid otsima ise väljapääsu, otsima lahendust. Ehk isegi paanikas ringi jooksma või ostlema. Selle juures unustame aga Jumala ja Tema helduse ja armu. Jumalast eemaldumine põhjustab inimestes ängi ja hirmu ning seda ei taheta sageli tunnistada.
Usaldades Loojat võib kergesti juhtuda, et ka kõige suurem hirm ja kartus ei pruugi üldse muutuda halvaks, vaid vastupidi see sunnib meid mõtlema ja mõtestama oma elu ning vaatama asjadele hoopis teisest perspektiivist. Olen ise mõelnud, et võib-olla on ka see viirus meile vajalik selleks, et midagi oma elus ümber vaataksime ning mõtestaksime. Vajame ilmselt raputusi, et ehk näeksime oma elu ja tegevusi teisest perspektiivist.
Igatahes on hea sellistel hetkedel pidada meeles, et isegi siis, kui sellised hädad meie ellu tulevad, tasub meil eelkõige juhinduda Jumala tahtest ja loota Temale, sest ka kõige suuremas hädas ja kitsikuses ei jäta Ta meid maha. Tema Armastus on see, mis meid kannab ja meie ellu usku, lootust ja armastust annab.
Lõpetan piiskop Joel Luhametsa palvemõttega, mis sobib hästi tänasesse päeva aga viimselt meie ellu igaks päevaks.
Palvetame, et Jumal ka seda ootamatut, ohtlikku ja keerukat olukorda kasutaks meie hingede õnnistuseks. Et lõpuks võiks Joosepi kombel öelda: aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud – hoida palju rahvast elus.