Kirikuaasta järgi elame praegu ülestõusmisjas: märtsi lõpus tähistasime Jeesuse Ülestõusmispühi, maikuus seisavad ees veel Taevaminemispüha, lisaks Nelipühad, mil tähistame esimeste kristlaste ristimist ja kristliku kiriku sündimist (sellest on kirjutatud Apostlite tegude raamatu alguses) ning Kolmainupüha.
Erinevatel pühadel me meenutame ammu aset leidnud sündmusi, tähistame neid, sest mõistame nende olulisust. Piiblist võime lugeda, kuidas kõik toimus, saame kirjapandu kaudu osa Jeesuse lähedal olnute kogemustest. Võime ette kujutada jüngrite nõutust ja segadust nende õpetaja surmast ja hauast kadumise tõttu ning sellele peagi järgnenud suurt rõõmu Tema ülestõusmisest! Jüngrid elasid neid sündmusi ise läbi, aga läksid ja kuulutasid rõõmusõnumit ka teistele ning nagu evangeeliumis kirjas, siis ei olnud nad selles ülesandes sugugi üksi, vaid „Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega“.
See on väga kindel ja konkreetne väide. Ometi võime tänapäeval sellele lausele mõelda kas kahtluse või pisukese kadedusegagi, tundes, et meiega ju nii ei juhtu, et meil tuleb ise, oma jõust enda arvamuste ja tõekspidamiste selgitamiseks palju võidelda ja argumenteerida. Oma arusaamadest kõneldes võime end väga ebakindlalt ja üksiolevana tunda, sest „ajad on ju teistsugused”, nagu sageli tavatsetakse justkui vabandades öelda.
Ju see nii ongi – „ajad“ on tõesti võrreldes kahe tuhande aasta tagustega palju muutunud, kuid tuletagem meelde sõnu kirjast heebrealastele, kus on öeldud, et Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hbr 13:8). Olgu need sõnad meile kõigile meeldetuletuseks ja julgustuseks, kinnituseks sellest, et Jumalast ei saa meid keegi lahutada, sest Tema on lubanud meid alati toetada, kui me ise vaid seda soovime.
Õnnistatud jätkuvat ülestõusmisaega soovides
Diakon Saima Sellak-Martinson