Kätte on jõudnud novembrikuu. Vanarahvas on nimetanud seda muuhulgas ka hingedekuuks, sest sellesse pimedasse perioodi aastas paigutub hingedeaeg, mil mõeldakse ehk rohkem kui muidu eelnenule, meenutatakse neid, keda enam meie hulgas ei ole. Käiakse kalmistul lähedaste haudadel või süüdatakse küünal koduaknal. Arvatakse, et vanal ajal oodati niimoodi lähedaste hingi koju käima, neile köeti saun, kaeti laud ja nendega suheldi.
Kombed võivad aja jooksul küll muutuda, kuid eksistentsiaalsed küsimused on endiselt aktuaalsed – me mõtleme sellest, mis meist pärast surma saab, mis meist järele jääb, kus on meie surnud lähedaste hinged või kas nad on rahu leidnud. Üheseid vastuseid neile keerulistele küsimustele ei ole lihtne leida, need võivad varieeruda lähtuvalt iga üksiku inimese arusaamast, vaadetest maailmale ja elule.
Kristlastena teame, et saame oma elus toetuda Jumala Sõnale ja leida Pühakirjast vastuseid. Apostel Paulus kõneleb esimeses kirjas tessalooniklastele surnute olukorrast ja kutsub meid üles ka üksteist vastastikku nende sõnadega julgustama
(1Ts 4:13-14): ”Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.”
Õnnistatud ja rahulikku hingedeaega!
Diakon Saima Sellak-Martinson